Esiteks, terviseamet andis viiruskandja avalikus ruumis liikumise kohta üsna nappi infot: kuupäeva täpsusega ööklubis ja spaas käigust, kellaaja täpsusega kinos käigust, täiesti umbmääraselt kaupluses käigust. Selleks et nakkusohus olnud inimesed teaksid proovi andma minna, peaks see info olema täpsem. Kindlasti teeb terviseamet kontaktsete väljaselgitamiseks tööd, kuid selle tulemus oleks kiirem ja kõiki hõlmavam, kui inimestele antaks rohkem pidepunkte hindamaks, kas nad on olnud ohutsoonis.

Terviseameti tegevus paneb kartma, et juhtumite hulga kasvu korral – nagu mitmes Euroopa riigis on viimastel päevadel olnud – ei suudeta ohtu kirurgi täpsusega kiiresti isoleerida, vaid tuleb jälle minna võrdlemisi laiaulatuslike üldiste piirangute teed. Loodame väga, et eksime.

Teiseks, viiruskandjale andis julguse lõbutsema ja ostlema minna tõsiasi, et perearst kahtlustas tal esialgu angiini, mitte koroonat. Tegelikult võiksid arstid nende poole pöörduvaid inimesi n-ö kergekäelisemalt saata koroonaproovi andma. Kuna Eestis on viirust praegu vähe, siis proovivõtmisvõimet jätkub. Parem karta kui kahetseda.

Inimestele võiks anda rohkem pidepunkte hindamaks, kas nad on olnud ohutsoonis. Isiklik vastutus ja hoolsus on kõige tähtsam.

Ja kolmandaks, kõige olulisem on inimeste endi vastutustundlikkus ja mõistlikkus. Isegi kui teil on mõned kahtlased koroonale viitavad sümptomid, aga perearst peab tõenäolisemaks muud haigust, on vale minna nende sümptomitega rahva sekka. Eriti kinnistes ruumides toimuvatele üritustele. See on terviseameti ja ürituste korraldajate kõikjal korratavate nõudmiste otsene eiramine, tulega mängimine.

Terviseamet oli suuremeelne ega määranud vastutustundetult käitunud viiruskandjale trahvi, sest too teeb nendega igal moel koostööd. Ka see koostöö on muidugi vajalik, ent uue laine vältimiseks on eelkõige vaja, et inimesed väikesekski kahtluseks alust andvate sümptomite puhul omaette hoiaksid.