„Minu esimene selline ost oli Elvis Presley „King Creole”, seda sai koos sõpradega kuulatud palju-palju kordi,” meenutab kunagise popansambli Tornaado kitarrist, liider ja helilooja Valdur Lehtla. „See oli kas 1950-ndate lõpus või päris 1960-ndate alguses. Viru tänaval käisid kohvritega mehed ringi ja müüsid sealt neid röntgenipilte muusikaga,” lisab ta.

Lehtla mäletab, et tema „King Creole” oli röntgenipildil, aga kas Elvise all keerles grammofonil kellegi katkine kolju, sõlmes sooled või kopsupõletik, enam ei meenu. Plaadile mahtuski üksainus lugu ja kvaliteet polnud Lehtla sõnul sugugi halb, seda muidugi konteksti arvestades.

Lääne muusika oli Eesti NSV-s nagu mujalgi Nõukogude Liidus keelatud, aga nagu ikka, kui on nõudlust, tekib ka pakkumine. Ja nii hakatigi hõlma alt või Viru tänaval kohvritest müüma röntgenipiltidele kirjutatud salamuusikat, mille kõla on mõned hiljem iseloomustanud kui läbi liiva või paduvihma kostvat. „Minu jaoks oli kvaliteet piisavalt hea,” ütleb Lehtla siiski. Nuriseda polnud alust: kui üldse tahtsid moodsat lääne muusikat kuulata, tuli leppida.