Aastatepikkuse kiusamise tagajärjel võttis Heldin endalt tänavu 18. juunil elu. Temast oli ühe YouTube’i üles laetud naljavideo tõttu saanud kauane pilkeobjekt eakaaslastele üle kogu Eesti. Noortele, kellest enamik teda isiklikult üldse ei tundnud ja võib-olla oma pilkeid internetti postitades ei tajunudki, et nende objektiks on ju reaalne – lihast-luust ja tunnetega – inimene.

Keegi ei tea, milliseks oleks Heldini elukäik kujunenud maailmas, kus pole sotsiaalmeediat ja internetti. Sinna on kandunud suur osa igasugust kiusamist. Võib vist öelda, et see on nüüdseks saanud põhiliseks kiusamiskanaliks nii laste kui ka täiskasvanute maailmas. Interneti ja sotsiaalmeedia kadu pole ette näha, kuid see ei tähenda, et peaksime seal leviva kiusamisega jõuetult leppima.

Kui sulle kellegi foto, video, postitus vmt ei meeldi, aga sisulist kriitikat ei oska või ei viitsi teha, siis ole lihtsalt vait.

Laimavate kommentaaride objektiks sattunud täiskasvanud on hakanud ründajaid kohtusse kaebama. Vahel saadab seda edu, aga ühtlasi on see ressursikulukas nii õiguse otsijale kui ka ühiskonnale. Laste seas leviva küberkiusamise väljajuurimiseks on vaja ikkagi eelkõige kasvatust, milleks peavad vaeva nägema mitte ainult koolid, vaid ka lapsevanemad.

Kurja juur on negatiivsusega kombineeritud pealiskaudsus. Igaühel võiks refleksiks saada, et kui sulle kellegi foto, video, postitus vmt ei meeldi, aga sisulist kriitikat ei oska või ei viitsi teha, siis sa oled lihtsalt vait. Selmet purtsatada: „Vot see on küll üks inimene, kellele tahaks kuuli pähe lasta,” vmt. Elu on juba liiga sageli näidanud, et selliste „vaimukuste” voog võib panna inimese enesetappu sooritama päriselt, mitte sotsiaalmeedias.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid