See on pause tulvil jutuajamine. Eriti pikaks venib vaikus siis, kui jutuks tulevad õnnetus kopteris surma saanute viimased elusekundid. Lepp äigab korduvalt käega üle silmade. Tema nimelt on neid sekundeid... kuulnud.

Sellest on nüüd 15 aastat, kui Tallinnast Helsingisse teed alustanud Copterline’i kopter 2005. aasta 10. augustil alla kukkus ja uppus. Mäletate seda päeva ilmselt elu lõpuni?

See päev on mul hästi meeles, sest see muutis minu elu. Andrus Värnik viskas end sel päeval Helsingis maailmameistriks ning Tallinna-Helsingi liiklus oli väga tihe. Reisijaid oli palju. Tavaliselt mahtusid ikka kõik tahtjad kopterisse, aga sel päeval oli terminalis järjekord. Lendasime tavalise graafiku järgi: igal täistunnil Helsingist Tallinna ja Tallinnast Helsingisse. Olin ise ka just eelmisel päeval Helsingis käinud. Ikkagi Värnik, maailmameistrivõistlused. Ilm oli üsna rahutu, tuuline. Päikest ei paistnud, vihma küll otse ei sadanud. Oli töine ja asjalik päev.

Kuni kella 12.42-ni.

12.39 läks see lend siit välja. Istusin oma kabinetis. Sel päeval oli sõber Mart Sanderi sünnipäev. Mäletan, et helistasin talle ja soovisin kõigi muude tegevuste vahel palju õnne. Kõik tundus täiesti tavaline, kuni...

...hakkasid tulema telefonikõned?

Kõigepealt helistasid mulle lennujuhid. „Kuule, Tõnis, me ei saa kopteriga ühendust,” ütlesid nad."Tõnis, helista oma sageduselt ka, meie ei saa poisse kätte." Selline suhteliselt familiaarne tekst, me kõik ju tundsime üksteist hästi. Tulin rahulikult oma kabinetist terminali poole, et kompanii sagedusel ühendust saada. Kutsun piloote – vaikus. Vaikus. Esimene mõte oli, et nad on kindlasti vale kanali peale sattunud, näiteks Helsingi omale. Arvasin, et neid ei saa lihtsalt kätte. Veel ei olnud mingit paanikat.

 Järgmiseks sain kõne Viimsist. Ei mäletagi, kas need olid päästjad, kalamehed või purjetajad, kes mind teadsid. „Kuule, Tõnis, su kopter kukkus vette,” ütlesid nad.