Ainar Ruussaar: miilitsatädi palus mul koti avada ja küsis: „Kas see on teie telliskivi?”
See võis olla 1989. aastal. Sõbrad saatsid mind Tallinnast lennukile, vist Bakuusse. Turvakontrolli minnes tundsin küll, et kott oli kaalus justkui juurde võtnud, aga see võis ka väsimusest olla. Miilitsatädi palus mul koti avada. Sellest vaatas vastu punane telliskivi. „Kas see on teie telliskivi?” uuris miilitsatädi. Loomulikult mitte, nägin seda punast tellist esimest korda. Üle õla kiigates turvaväravate taga irvitavate sõprade nägusid nähes mõistsin, et nad panid mulle reisile kaasa „kivi kotti”. Miilitsatädi teatas, et kuna see ei ole minu tellis, siis peab ta selle konfiskeerima, sest tellisega lennukile ei lubata. Täitsin mingi paberi selle kohta, et olen telliskivi konfiskeerimisega nõus.
Mõni aasta enne Krimmi okupeerimist panime abikaasaga tahtmatult proovile Simferopoli lennujaama turvateenistuse. Enne lennukile minekut otsustasin väikesed kaasas olnud metallhantlid arvutijuhtmega kokku siduda, et need paremini koos püsiksid. Selleks et juhtmesõlm lahti ei hargneks, torkasin pistiku kaasas olnud pistikupesasse ja siis läks see kõik pagasisse...