Juhan Kuusi dokfotokeskuses avatud näitus „Väljavaade – 40 aastat tänavafotograafiat Eestis” annab ülevaate kümnete fotograafide töödest läbi aastakümnete. Eesti Päevaleht palus tänavafotograafiat mõtestama ühe fotograafi vanemast ja ühe nooremast põlvkonnast, Peeter Langovitsi ja Aron Urbi. Muide, Urb tunnistab, et just Langovitsi tööd on teda palju inspireerinud.

Alustame algusest. Kuidas te tänavafotograafiani jõudsite?


Aron Urb: Alguse sai see üsna selsamal hetkel, kui pildistama hakkasin. Algul ma lihtsalt ei teadvustanud seda tänavafotograafiana. Sihilikult olen tänavatel hetki püüdnud ehk viimased viis aastat.
Aron Urb ja Peeter Langovits vaatavad, kuidas nende tööd on näitusel dialoogi seatud.

Peeter Langovits: Mina tegin esimesi pilte 1973. aastal ja sel ajal polnud tänavafotograafiast juttu. Tänav oli lihtsalt sedavõrd mitmepalgeline koht, kust aeg-ajalt toredaid pilte sai. Teadlikumalt hakkasin suuresti dokumentaalsema kallakuga tänavafotodel põhinevaid projekte tegema 1980-ndatel. Sellest on minu jaoks ajapikku välja kujunenud elustiil – ma ei saa enam ilma tänavafotograafiata elada. Mul on iga päev kaamera kaasas ja kui ei ole, on see suur hingepiin. Minu pilk kadreerib pidevalt. Olen oma elus fotograafias tegelenud kõigega alates stuudiofotost laboris solberdamiseni, aga hingelähedasemad on siiski hetked elust enesest. Tegelikult on tänavafotograafia oma ulatuselt meeletu. See ei pruugi sugugi piirduda inimestega tänaval. See on kogu keskkond, sealhulgas arhitektuur ja grafiti. Üks viimaseid asju, mida olen pildistanud, on sticker’id postide peal. Avastasin, et koroonakriisi ajal hakkasid inimesed kodus üksikeksemplare nikerdama, ilmselt ajaviiteks. Elan Õismäel ja avastasin, kuidas see kultuurikiht ühel hetkel kasvama hakkas.

Urb: Hetke tabamise rõõm on suur ja tekib hasart. Käin mööda linna eesmärgiga, et saaks kätte visuaalselt nauditava, aga ühtlasi looga pildi. Tänavafoto on universaalne. Võtad ühe pildi ja see kirjeldab kultuuri, sotsiaalset olukorda, majanduse olukorda, heaolu.

Langovits: Praegu oli näiteks huvitav pildistada koroonaaega. Pildid tühjadest tänavatest ja maskides inimestest on puhtalt ajastu peegel. Tänavafotod on ajalooallikatena oluliselt väärtuslikumad kui tuntud inimene kuskil poseerimas.

Just Langovitsi tööd on Urbi palju inspireerinud.

Urb: Ma arvan, et tänavafotograafia kõige suurem eeldus on uudishimu elu vastu.

Langovits: Mul on sageli nii, et kõnnin ja kõnnin ja viis-kuus meetrit hiljem saan aru, et ma läksin just kaadrist mööda. Midagi hakkab alateadvuses tööle.

Urb: Mul juhtub vahepeal, et kaamerat ei ole kaasas või telefoniga mingil põhjusel ei saa või... Need on kaotatud hetked, aga neid pole mõtet pikalt taga nutta, sest elu toob uued.

Kuidas on tänavafoto muutunud – peegeldub see tehnikas, inimeste suhtumises pildistamisse?


Urb: Kõige suurem vahe on tegelikult hoopis pildi levikus. Filmikaamera väljund oli ajakiri, ajaleht ja näitus, ent tänapäeval on kanaleid ja meediume tohutult. Sotsiaalmeedias on levi kerge ja uusi pilte tuleb pidevalt peale. Tänavafotograafia puhul on minu jaoks probleem hoopis selles, et inimesed on pidevalt nutitelefonis. Pilti, kus inimesel poleks telefoni käes, on keeruline saada. Muidugi võib teha ka seeria inimestest nutitelefonidega…
Peeter Langovits kiidab eri maade tänavafotograafia-ettevõtmisi, fotoaktsioone. „„Päev Tallinnas” oli hiljuti siin hea näide. Osalesin sel korral. Ja muidugi oli sellega nii, et teed enne mõttes plaane, aga elu dikteerib ise ja kõik läheb ikka oma rada.”

Langovits: Tänavafoto absoluutne klassika ulatub siiski 1930.–1970. aastatesse.

Urb: Näiteks Vivian Maier pildistas inimesi rinnal hoitavast Rolleiflexi kaamerast. See polnud küll otsesõnu varjatud, aga inimene ei pruukinud arugi saada, et temast pilti tehakse.

Tänaval pildistades peab arvestama seadustega, aga küllap olete endale ka mingid eetilised piirid seadnud. Millised?


Urb: Mina saan aru nii, et teise inimese pildiga ei tohiks tema nõusolekuta raha teha. Samas, avalike ürituste territooriumile sisenedes oled sisuliselt andnud nõusoleku enda pildistamiseks. Tean juhtumit, kus laulupeol tehti inimesest pilti, kes pärast kurtis, kui see kuhugi välja pandi.

Tänavafotograafia kandub ülejäänud elusse emotsioonide kujul.

Langovits: Seadused on muidugi kõvasti muutunud. Nõukogude ajal võisid enam-vähem ükskõik mida pildistada ja koer ka ei haukunud. Või kui, siis haukus vähe. Nüüd on vabadusaste palju väiksem ja fotograafi vastutus ülesvõtte eest kasvanud. Levik on aga selline, et isegi kui oled pannud pildi välja vaid piiratud seltskonnale, võib see kiiresti kontrolli alt väljuda. Muidugi peab olema paigas sisemine eetika, eriti suhtumises lastesse. Ajakirjanduses töötanuna on mind jällegi häirinud fotode kasutamine kontekstist väljas. Muidu suhtun niimoodi, et keegi pole mulle andnud õigust inimest heast peast halvustada. Söövaid inimesi ma ei pildista. Inimene ei saa kunagi kontrollida, kuidas ta sel hetkel välja näeb. Püüan olukordi, mis erinevad tavapärasest ja kus kogu kooslus tundub mulle huvitav.

Kui palju te teineteise tegemisi jälginud olete?

Urb: Mina olen tegelikult suur Peetri fänn. Mulle meeldib väga tema avatud ja uudishimulik suhtumine maailma. Olen teda näinud väga palju tänaval hetki püüdmas. Tema tegevus on juba iseenesest inspiratsioon.
Heal fotol on mitu tasandit. Aron Urbi „Trammiga saad kiiremini!” (2017)

Langovits: Meie teed on ristunud, kui oleme pildistanud kogukonnapäevasid ja mõningaid kultuurisündmusi.

Palju on räägitud reisifotograafiast kui millestki, mis on saanud reisimise vaata et vältimatuks osaks. Vähemasti telefoni klõpsimise kujul. Teisalt tundub, et mõnikord peab ennast teadlikult pildistamast hoidma, et mitte kaotada võimalust neis hetkedes ise ilma vahendajata kohal olla.

Urb: Jah, kaotad päris elu, mis sinu ümber on, kui sul on kogu aeg ekraan ees.
Langovits: Minu jaoks on reisifotograafia üks tänavafotograafia osa. Täiesti tavaline on, et võtan tassi kohvi, istun pingil või kohvikus ja pildistan. Reisifoto võimaldab jäädvustada kohti just kindlas ajas. Olen sattunud Lissaboni ajal, kui Portugal oli võitnud Eurovisioni lauluvõistluse. See, kuidas see kajastus inimeste meeleolus, seda ei tule enam teist korda. Sealt tekkis minu tohutu sümpaatia selle rahva vastu.

Kas tänavafotograafia kandub teie jaoks kuidagi ka ülejäänud ellu edasi?

Langovits: Tänavafotograafia kandub ülejäänud elusse emotsioonide kujul. Kui oled saanud hea pildi, on terve päev hea tuju. Ja see aitab ka stressi maandada. Fotograafial on imejõud.
Urb: Mõneti töötad niimoodi mõttes oma elu läbi. See on teraapia.

Tänavafoto ei tähenda alati inimeste pildile püüdmist. Peeter Langovitsi „Mission Impossible” (2014)

Langovits: Tänavafotograafia on ka selles mõttes huvitav, et kui näiteks buss läheb nina alt ära ja pean 15 minutit järgmist ootama, ei ole mul kunagi igav, kui fotoaparaat kaasas on. Selline on tänavafotograafi hing.

„Väljavaade – 40 aastat tänavafotograafiat Eestis”

Kuraatorid: Airi Leon, Kristel Aimee Laur, Tanel Verk, Toomas Järvet
Näitusel on eksponeeritud kokku 90 tööd järgmistelt autoritelt: Aare Leinpere, Aiki Järviste, Ain Protsin, Andres Teiss, Andrii Mur, Anso Matt, Ardi Kivimets, Arno Saar, Aron Urb, Eino Pärnamets, Erko Ever, Eve Toomla, Harald Leppikson, Heiki Sirkel, Heikki Leis, Indrek Pleesi, Iris Kivisalu, Josif Brašinski, Jüri Talts, Kalju Suur, Kalmer Allik, Maiké Tubin, Mark Raidpere, Martin Murusalu, Mati Hiis, Mihkel Ulman, Olev Kõll, Oskar Vihandi, Peeter Langovits, Priit Loog, Rait Tuulas, Reelika Vilt, Sanna Larmola, Sven Ustintsev, Targo Miilimaa, Tiina Kõrtsini, Tobias Tikenberg, Tõnu Noorits, Väino Meresmaa ja Ülo Josing.
Näitus sündis koostöös Juhan Kuusi dokfotokeskuse, fotomuuseumi ja MTÜ-ga Eesti Tänavafotograafia.
Juhan Kuusi dokfotokeskuses 11. oktoobrini

Fotograafid soovitavad fotograafe

Kodumaistest uuema ja vanema aja klassikutest saab ülevaate näitusel, ent kui sellest jääb väheks, soovitavad fotograafid jälgida ka maailmaklassikuid. Peeter Langovits toob esile Henri Cartier-Bressoni, fotograafi, kes püüab inimesi nende loomulikus keskkonnas. Tema tööd on ka geomeetriliselt muljet avaldavad. Cartier-Bressoni ümber koondus omakorda terve koolkonna jagu fotograafe. Aron Urb nimetab Vivian Maierit kui huvitavat inimeste uurijat, kelle töösse jagub ka huvitavat irooniat.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid