Kui koalitsioonierakondade südametunnistuse raudnaeltega seinale tagunud Svetaga nädalapäevad pärast kogu Eesti kihama pannud kõnet kohtume, ei lakka tema telefon helisemast. „See on kõigest mu ema,” ohkab ta kergendusega telefoni kiigates.

Sveta oli arvestanud, et peab presidendi vastuvõtu järgsetel päevadel olema valmis igasuguseks tagasisideks, aga üllatajaid on olnud sellest hoolimata. Kuigi valdav osa vastukaja on olnud positiivne, leidub palju neidki, kes ei olnud kõnega rahul.

„Mind paneb imestama, mille peale inimesed nii šokeeritud või solvunud on. Kas teemade peale? Või kas ei tule põhiline solvumine hoopis sellest, et noor naisterahvas julges rääkida teatud teemadel?” küsib Sveta. „Olen eestlane. Olen Eesti kodanik. See oli ka minu pidupäev. Mul oli õigus öelda asju, mille pärast päriselt muret tunnen. Loomulikult kujutan ette, et võib tõesti olla raske püsida paigal ja kuulata ära ühe naise mõtted, agoonia, mida ma ise ei jaga või millele ma isegi oma tegemistega kaasa pole aidanud. Saan aru, see pole lihtne.”

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega