Saara laseb oma pilgul tasasel veel liuglevate peegelduste kannul korraks eemale joosta. Tema kurvameelne ilme võiks tunduda täitsa päris, kui ei oleks mõne meetri kaugusel madalas vees statiiviga möllavat fotograafi, kes Saarat ja tema pilku juhendab. Ent põhjust melanhooliaks võiks olla küll. Kui temaga Pärnu rannas kohtume, valmistub Saara oma näitlejakarjääri esimese koduteatriga hüvasti jätma ja Tartusse kolima. Kuigi Endlas näeb teda külalisena ka sel sügisel, saab Saara uueks mänguplatsiks Vanemuise teatri lava.

Kui sa neli aastat tagasi teatasid, et Endlaga liitud, kas siis oli su lähikonnast keegi üllatunud ka?

Ei olnud üllatunud. Pigem oldi rõõmsad ja toetavad.

Pealinna rahva seas on Endlal ikkagi natuke provintsiteatri kuulsus.

Ikka on, jah. Isegi Vanemuisel on tallinlaste arvates provintsiteatri maik küljes. Mina enam nii ei vaata, sest olen nüüd Endlas olnud ega oska enam niimoodi mõelda. Tegelikult ei ole ju oluline asukoht, vaid see, mida teatris tehakse.