Rein Oja (64) teab nii Draamateatri juhi kui ka teatri- ja filminäitlejana liigagi hästi, mida tähendab see, kui ei saa teha tööd, mida armastad. Äsja alanud hooaja üle rõõmustab Oja ettevaatlikult. Ta kõneleb vaikselt, aga kindlalt, mõõdetud rahuga ja sõnu valides.

Eelmisel nädalal lõppes paus, mis kestis kümme päeva vähem kui pool aastat, seisis Draamateatri kodulehel hooaja avamise puhul. Kas teatriinimesed lugesid päevi uste avanemiseni?


Muidugi me lugesime päevi. Kõik tahtsid ju teha. Kui eriolukord 12. märtsil välja kuulutati, siis hakkasime ka meie kohe igasuguseid netivariante uurima ja proovima. Henrik Kalmet ja Linnateatri lavastused internetis olid toredad („Eriolukord ruudus”, „Inimese hääl”), aga selline asi toimib ainult üks kord, siis ammendab end. Mõistsime kiiresti, et elavat esitust ei asenda miski. Ootasime piirangutest vabanemist väga.

Ometi arutati tõsimeeli, et võib-olla algabki aeg, kui osa publikut istub saalis, aga osa – ehk suuremgi – näeb etendust arvuti vahendusel.


Terves maailmas prooviti seda. Coca-Cola Plaza teeb juba tükk aega ülekandeid London National Theatre’i etendustelt. Nii näeb küll midagi, aga see pole päris teater. See on telelavastus, film, otseülekanne, mis iganes, aga ilma otsekontaktita ei ole teatrit. Ma ei usu, et oleks võimalik lõpmatult ainult seda varianti ekspluateerida.

Mida läks teile ja näitlejatele emotsionaalselt maksma see aeg, kui teater kinni oli?


See oli väga pingeline aeg. Ka mul jäi ära etendusi, milles osalen näitlejana.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega