2018. aasta septembrikuu päikselisel päeval istusime Padise mõisa peahoone salongis ja jutlesime mõisa omaniku Olaf T. von Rammiga võimaliku koostöö üle. Enne häärberituuri jõudis peremees muiates poetada: „Oi, kuidas me küll teie genofondi muutsime!”

Hetkeks õhkus märkusest aruteluruumi ürgset vimma. Vimma, mida ütleja ajus toitsid 1919. aasta maareformi kibedad viljad ja kuulaja ajus koolipõlves rahvusromantilistest teostest omaseks loetud vastandumine. Hoolimata märkusest sujus edasine kulgemine häärberis sõbralikult, sest ajaloopõhise vimma ja vastandumisega pole 21. sajandil midagi pihta hakata.

Ometi istub vastandumine meie rahvuslikus eneseteadvuses nagu pigi ketsitalla küljes. 19. sajandi kirjameeste ajalookäsitlus orjapõlvest elab tänini meie kultuuriruumis, ajades uusi võrseid. Põhjuseks asjaolu, et enamik tänapäeva Eesti täiskasvanud kodanikke on orjapõlve mantra taustal üles kasvanud. Kuigi praegused õpikud ei paku enam sellele müüdile tuge ja ajalootunnis kõlab varasemast märksa mitmekülgsem lugu meie keskajast, kannavad „Tasuja”-taolised kohustuslikud põnevuslood endiselt kergesti ajudesse kinnituvat teavet.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega