USA poliitiline maastik on tõepoolest mõneti muutunud, aga eks erakondade rõhuasetused ja retoorika peegeldavad siiski ühiskonnas tegelikult leiduvaid probleeme ja vajadusi. Ehk et erakonnad on valija nägu, mitte vastupidi. Ei taha kõlada vasakpoolselt, ent USA keskklassi suhteline vaesestumine on statistiline fakt. Perioodil 2000 kuni 2016 ei tõusnud poolte ameeriklaste reaalsissetulek ja kui 1974 teenis 1% rikkamaist 9% SKP-st siis 2008 juba 24%. Vasakule ja paremal radikaliseerumine või ütleme, nõudmiste intensiivistumine, on küllap, vähemasti osalt selle protsessi tulemus.

Mitmel põhjusel oma tuleviku pärast muretsev valijaskond on aldis ka igasugu solvumispoliitika suhtes. Pidevalt on kellegi au ja väärikus solvatud. Solvatuile saab pakkuda solvaja karistamist. Kes karmimat karistust lubab, see on populaarsem. Fukuyama hiljutine raamat „Identity“ kirjeldab seda üsna kenasti, soovitan lugeda, Paneb ka Eesti olukorra osas mõtlema muide.

Nii et võib olla nõus artikli põhiteesiga, et USA erakondade pale on teataval määral muutunud. Lisandunud on kiusatusi (või siis ühiskondlikku tellimust) demokraatidel vasakule ja vabariiklastel paremale kalduda. Kuigi vasak- ja parem- skaala on muidugi üldse tänapäeval kahltase väärtusega mõõdik.

Kuivõrd paljud eelkommenteerijad muretsevad ühe või teise presidendikandidaadi võidu puhul just Eestile või eestisugustele riikidele õnnetust või häda, siis siin soovitan olla üsna rahulik. Esiteks, Eestile ei ole otseselt halb ei Trump ega Biden.

Nii ühe kui teisega peab Eesti tegema koostööd, leidma viisi, millega oma eluõigus ja edu USA jaoks jätkuvalt julgeolekupoliitilise bilansi plusspoolel hoida ja muud midagi. Nii nagu ajalugu ei lõppenud N Liidu lagunemisega ei lõppe ta ka 3. novembri valimistega USA-s.

Eerik-Niiles Kross
22.09.2020 12:44:28