Ühiskonda võiks kujutada orkestrina ja ühiskonna tahteavaldust võimsa sümfooniana. Ja nõnda meil peaaegu ongi. Peaaegu… Ent üks rühm vaikib. Agnostikute-ateistide pillid on tummad, neid naljalt ei kuule. Kas nad on hoopis kadunud? Ei, nad on isegi partituuri kirjutatud. Haruharva neilt siiski mõni piuks tuleb, ent siis oleks justkui tegemist pilli timmimisega ja sellele järgnev üldsuse ühe osa pahameel summutab sellegi.

Presidendiga olnud juhtumit mäletate? Ta käitus ausameelselt oma maailmavaate järgi ega osalenud riigikirikuks pürgiva luteri kiriku tseremoonial, ja milline põrgu läks lahti! Otsekui poleks meil südametunnistuse vabadust! Tahaks siiski loota, et pahameel oli enamasti siiras ja mitte võltsvaga, ent – ma palun vabandust ausate usklike ees – ikkagi tekib kahtlus, et silmakirjatsejad nõudsid temaltki silmakirjatsemist.

Igatahes seletab too seik, miks meie skeptikute pillirühmas valitseb sünge, ent siiski enam-vähem vabatahtlik vaikus. Meie ühiskonnaorkester oleks, ütleme kujundlikult, nagu ilma tšellodeta. Kes see ikka tahab, et tema üle hakataks leebemal juhul seljataga keelt kõlksutama? Karmimal puhul valataks kommentaariumeis sopaga üle. Tšellistid on oma mänguriistadega lavaaugus kohal, frakidki tipp-topp seljas, ent helisid me neilt ei kuule. Võibolla närivad huuli, võibolla on okas kurgus. Isegi dirigent – rahvas – ei pöördu nende poole, et neid kaasa haarata.