Muuhulgas püütakse hajusale süsteemile ehitada globaalselt toimiv vaktsineerimissertifikaat.

See uudis tekitas sotsiaalmeedias kõmu. Kas päriselt WHO hakkab meie andmeid koguma? Kas WHO teebki vaktsineerimise kohustuslikuks? Inimesi kutsuti üles mässama.

Selles "Valeinfo: paljastatud" podcastis käis teenusest rääkimas WHO vastavas ekspertgrupis töötav Riigikantselei digiteemade nõunik Marten Kaevats.

1x
00:00

Kaevats sattus WHO-d nõustama eelmise aasta mais, kui esimest korda Genfi lähetusele saadeti. Eesti digikuvand oli temast ette jõudnud.

Kui eelmisel aastal räägiti WHO digitaalse tervisetehnoloogia nõustamisgrupis asjadest teoreetilisel tasandil, siis COVID-19 pandeemia lükkas digiteenuste arendamisele sisse teise käigu.

Suletud riigipiirid tõstatasid näiteks küsimuse vaktsineerimissertifikaadi ehk "kollase kaardi" väljatöötamisest. Kaevats kirjeldas, et tulevikus võiks olla meie telefonides rakendus, millega reisides piirivalvuritele tõestada oma COVID-19 vaktsiini või antikehade olemasolu, juhul kui riigid seda nõudma hakkavad.

"Oluline on see, et see kavatsus ei piirdu vaid vaktsineerimissertifikaadiga. Sinna on võimalik igasuguseid muid piiriüleseid teenuseid võimalik ehitada," rääkis Kaevats stuudios. Kui täna toimib digiretsept Eesti-Soome vahel, võiks projekti visiooni järgi oma retseptiga apteeki jalutada ka teisel pool maakera.

Kaevats pidas hajusa tervisearhitektuuri väljaehitamist oluliseks just valeinfo leviku tõttu. "Desinfo ja meediamullide ajastul on meil vaja paika saada kindlad ankrud, et me saame olla kindlad, kelle infot me usaldada saame."

Asja hakatakse katsetama juba sel aastal Eestis. Katsetus aga ei tähenda järjekordset rakendust tarbijatele, aga ettevõtete ja riigi omavahelist suhtlust, kuidas tagada anonüümse terviseinfo paikapidavust ning akrediteerimist.

Viimase keerulisust nentis ka Kaevats. Kui Eesti X-tee on üles ehitatud hajusale süsteemile, iga inimene haldab ise oma terviseinfot ning sellele pääseb ligi tema loal, siis WHO-sse kuuluvates riikides nii ei ole. Näiteks Hiinas haldab infot riik, USA-s suurettevõtted.

Vaktsiinide tee punktist A punkti B

Maskisõda näitas maailmale, et väiksemad ja vaesamad võivad jääda meditsiinitarvikutest ilma. Selline hirm käib kaasas ka vaktsiinidega - kuidas tagada, et lubatud vaktsiinid jõuaks inimesteni, kellele need lubatud?

"See on hästi suur teema, mida vähe teadvustatakse. See, et vaktsiin tuleb, ei lahenda mingit probleemi," sõnas Kaevats.

"Lihtne näide on see, et oletame, et vaktsiini hinnaks saab 10 eurot. Hästi suur panus pannakse sellesse, et see jaotataks eetiliselt riikide vahel laiali - rikastele läheb 15 euroga, vaesematele 5 euroga. See ei ole niimoodi, et ainult New Yorgi rikkurid saavad edasi reisida, sest nemad said süsti. See on ülemaailmne küsimus."

"Siin tekibki küsimus, et kui Kongole mõeldud vaktsiinilaadung jõuab kuskile Londoni kesklinna, siis läheks kuskil punane lipuke püsti. Ning selle kallal tuleb tööd teha, et tagada selle tarneahela läbipaistvus," lõpetas ta.

Kollid kapis - vandenõud ning internet

Juttu tuli ka WHO kommunikatsioonist, mis on olnud vastuoluline, seda on tagasi võetud ning infot pole suudetud anda piisavalt kiirest.

WHO ekspertgrupis istuv Kaevats nentis, et hiigelorganisatsioonis välja tulev informatsioon ongi olnud segane.

„See on märk sellest organisatsioonilisest olukorrast. Kui me navigeerime sogases vees, siis me ei tea täpselt, mis see tulevik toob. WHO on teaduspõhine organisatsioon, nad ei saa öelda asju, mis pole teaduse poolt tõestatud. See teeb asja väga aeglaseks. See info hulk, mis selle pandeemia kohta kasvas – mõnes mõttes on see hästi inimlik, saada sogases vees aru, mis on mis on hästi keeruline."

"Inimestel on endal mingi kalduvus hakata otsima mustreid ja mingit kolli. Kui ma ise oma sotsiaalvõrgustikus teatasin, et selline projekt on, siis inimesed reageerisid, et WHO külvab hirmu. WHO ei külva hirmu, WHO konstateerib fakte. Seda teaduspõhine organisatsioon tähendabki."

„Aga see projekt näitab, et usaldusarhitektuuri on tegelikult vaja. Meil on väga radikaalne valeinfo levik ja kõlakodade tekkimine. Meil on reaalselt inimesed, kes usuvad, et pandeemiat pole olemas ja kuskil on mingid linnud, kellel on vaja patareid ära vahetada. See infodeemia, mis tekib usalduse puudumisel on palju suurem."

Märku "infodeemiast" andsid ka eestikeelsed sotsiaalmeedia grupid.