Enne etendust selgitab Ulfsak publikule, kuhu võib istuda ja kuhu mitte. Kui istmed on üleval, siis ära istu. Need kohad jäävad tühjaks ega lase unustada aega, milles lavastus on sündinud. Ja sein on ees. Otseses mõttes, esimese rea ees, tuim ja hall. „See sein jääb,” teevad publiku keskel kohad sisse võtnud etendajad kiiresti selgeks.

Juba enne Kanuti Gildi SAALis toimunud etenduse lõppu tundsin, et tahaksin seda näha ka mõnes teises ruumis. Muidugi, ideaalses maailmas võiks iga teatrikriitik enne millestki midagi arvama hakkamist näha ühe lavastuse mitut etendust, aga tegelikus elus jagub vabandusi. 

Selle lavastuse korduvaks vaatamiseks oli mul kolm põhjust.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega