Enne etendust selgitab Ulfsak publikule, kuhu võib istuda ja kuhu mitte. Kui istmed on üleval, siis ära istu. Need kohad jäävad tühjaks ega lase unustada aega, milles lavastus on sündinud. Ja sein on ees. Otseses mõttes, esimese rea ees, tuim ja hall. „See sein jääb,” teevad publiku keskel kohad sisse võtnud etendajad kiiresti selgeks.

Juba enne Kanuti Gildi SAALis toimunud etenduse lõppu tundsin, et tahaksin seda näha ka mõnes teises ruumis. Muidugi, ideaalses maailmas võiks iga teatrikriitik enne millestki midagi arvama hakkamist näha ühe lavastuse mitut etendust, aga tegelikus elus jagub vabandusi. Päevalehtede tempo, tihe graafik täis alalisi valikuid, kas süveneda millessegi või püüda haarata hoopis võimalikult laia kultuuriskaalat. Või on see ikkagi laiskus?

Juba enne Kanuti Gildi SAALis toimunud etenduse lõppu tundsin, et tahaksin seda näha ka mõnes teises ruumis.

Selle lavastuse korduvaks vaatamiseks oli mul kolm põhjust. Esiteks tahtsin teada, kuidas toimib ruumist kõnelev lavastus erinevates ruumides. Kanuti Gildi SAALi ajalugu on ju selle seintesse ja istmetessegi vajutatud, ent ERM-i Hurda saal, kus etendust Draama festivali ajal anti, on üsna uus ja iseloomu peab sealt peaaegu vägisi välja meelitama. Teiseks tekkis huvi teada saada, kui avatud on lavastuse struktuur – etendajad jätavad usutava mulje spontaansusest ja improvisatsioonist, aga samal ajal on kõik nii selgelt rütmistatud, et juhust on omajagu keeruline kahtlustada. Kolmandaks oli mul esimese vaadatud etenduse igal hetkel – ka igavuse poole kippuvatel – huvitav. Kui kannatan, siis ei kipu saali tagasi – see on elementaarne alalhoiuinstinkt.

LAVASTUS

„Kas te olete oma kohaga rahul”

Autorid ja esitajad Mart Kangro, Juhan Ulfsak ja Eero Epner

Dramaturg Maria Arusoo

Helikunstnik Artjom Astrov

Valguskunstnik Oliver Kulpsoo

Esietendus 24. augustil Kanuti gildi SAALis.

Kitsenenud ruumide tunnetus

„Kas te olete oma kohaga rahul” on üks neid lühikese aja jooksul välja tulnud lavastusi, mis tegelevad otsesemas või kaudsemas mõttes ruumiga. Üheti pole see teemana justkui midagi eriti ajakohast, ruum on ju alati kohal. Ent pandeemiaga kaasnenud olukorras on paratamatult avardunud kitsenenud ruumide tunnetus. Kinnisvarast kõnelevat etendust „Standard” tean ma paraku vaid kirjelduste järgi, ent Paide teatri ja Von Krahli koostööprojekti „*******” tunnetasin omal nahal läbi. See mängib vaatajate tajudega, ruumi ja selle ümberkujundamisega üsna mõjusalt. Muide, tegemist on lavastusega, mille puhul tegijad on palunud vaatajatel ja meedial saladust hoida, ehkki sisulist põhjendust ma sellele ausalt öeldes ei leidnud. Jääb oletada, et ju oli kunagi saladus, millest lõpuks jäi vaid suurejooneline... viide saladusele.

Selliste kogemuste puhul on mõtte- ja tunderuumi raske füüsilisest ruumist eraldada. Nende kõigiga – kordamööda ja korraga – „Kas te olete oma kohaga rahul” tegelebki. Oluline osa on monoloogidel, mis käsitlevad eri kohti, nende võimalusi (näiteks unistada istudes maja karkassi sees, kohas, kuhu kunagi tulevad aknad) ja nendega seostuvaid hierarhilisi kujutelmi (ülemine korrus on etem kui alumine). Vaataja suunatakse selle käigus tähelepanelikumalt jälgima ka saali, kus ta parajasti viibib.

Enamasti isiklikuna näivast perspektiivist räägitud monoloogides on keeruline eristada autobiograafilist ja väljamõeldut. Muidugi, lava on koht, kus ei peagi tingimata üht või teist eeldama. Võrdluseks: Pierre Bayardi „Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud” puhul toob tõlkija Tanel Lepsoo esile, et ehkki Bayard kinnitab end vähe lugevat, ei ole see tõenäoline. Selline on Bayardi jutustajahääl, kuju, mille ta on iseenese ainetel loonud. Sealt ei pea otsima tõde autori kohta. Samamoodi toimivad sellegi lavastuse monoloogid. Need on pandud sobima selle tõega, mida autoritel tarvis on. Lõhed reaalsuse ja väljamõeldise vahel tekitavad ühtlasi ruumi, milles tajuväli saab laiali sirutuda.

Lõhed reaalsuse ja väljamõeldise vahel tekitavad ühtlasi ruumi, milles tajuväli saab laiali sirutuda.

Kui Epner mainib monoloogis sõdadejärgset modernismi ja Pärnu „päikeselinna”, siis tekib minus veider tunne: peas kohtuvad Campanella „Päikeselinn” ja Pärnu Kuldse Kodu projekt. Tõesti, ma ei tea, mida mõtleb selles monoloogis Epner, ja minu jaoks ei ole oluline, kas ma saan sellest aru õigesti, valesti või lihtsalt teisiti. Sellised hetked panevad uusi seoseid looma – edasi, tagasi ja külgsuunas mõtlema.

Tähenduslikud nihked

Või kui võrreldakse koonduslaagrit ja modernistlikku elamurajooni: „Kui tullakse, siis tullakse, et jääda. [- - -] Põgenemisidee ei tule kunagi massidele. See tuleb ainult üksikisikutele.” Minu viis see hetke, kui käisin kunagise Auschwitzi koonduslaagri alal. Meenus, kui õõvastavalt mõjus see, et päike paistis punaste hoonete peale eriti eredalt ja lõi visuaalselt helgegi mulje. Rohi näis kuidagi eriti roheline. Sellised kõrvutused loovad nihkeid, mida lavastus on minu jaoks täis.

Just selliste tähendusvõrgustike tekke võimalikkus loob minu jaoks suure osa selle lavastuse väärtusest. See ei piirdu sõnalise osaga. Külmsinisena mõjuv valgus etenduse algul (valguskunstnik Oliver Kulpsoo) mõjub peaaegu räigena. Vähemasti teatrietenduste puhul välja kujunenud ootuse kontekstis, kus saal esmalt pimeneb, et teha ruumi sündmuse algusele, mida markeerib enamasti valguse süttimine laval. Seekord jääks etendus justkui algamata. Kontrastse raamistuse loob laualambi sume valgus lavastuse lõpuosas. Vahepeale jäävad vilksatused, süttimised-kustumised, mis mõjuvad sama juhuslikuna nagu helidki. Artjom Astrovi helikujundus on omakorda minimalistlik, hüplev, üksikud trummilöögid käivad kehast läbi. Heli- ja valguskujundus keelduvad etendajate öeldut kuidagi dubleerimast või rõhutamast, vaid jäävad iseseisvaks ja laiendavad ruumi omakorda tunnetuslikult.

Kogu meeskond – ent ka etendajate kolmik eraldi vaadatuna – toimib orgaaniliselt. Nii oli see tausta erinevusest hoolimata ka kollektiivi eelmise lavastuse „Workshop” ajal. Kui midagi märkida, siis seda, et Eero Epner tõuseb lavastuses esile kui üha mõjusam etendaja, ehkki kui mõned stseenid välja arvata, on tema ja Mart Kangro kanda pigem nullstiil. Intensiivsemad puhangud (nagu „Workshopiski”) jäävad Juhan Ulfsaki pärisosaks. Hoolimata spetsiifiliselt äratuntavast häälest ja kehakeelest on Ulfsaki mäng ikka uskumatult variatiivne. Ja mis veelgi olulisem: see on veenev.

Mõistagi hakkab toimima iga vaataja taust, mälestused ja vaatamiskogemus. Seosed on kiired tekkima, kui olla näinud Mart Kangro soolot „Enneminevik”, kus mäletamise teema on tugevasti seotud ruumi ja ruumimälestustega. Samavõrd raske on tekkivast pildist välja lülitada „Workshoppi”.

Sisse lugeda on küllalt

„Kas te olete oma kohaga rahul” on „Workshopist” selgem, lihtsamini loetav, konkreetsema teemaga. Seda, mida lavastusse ise sisse lugeda, on küllalt, ent see on selgemini suunatud. Võrdluseks: „Workshopi” puhul meeldis mulle kummatigi etendusest saadud impulsside ajal lugeda sinna sisse, mida ise tahtsin. Põhjus, miks ma seda üldse mainin, on tunne, et vaatajalt eeldatakse sageli justkui äraarvamismängu. Õigesti oled tükki vaadanud siis, kui leiad üles võimalikult palju märksõnu, mille lavastaja, etendajad või dramaturg on sinna mõelnud. Kui nende ideedest üldse midagi toimima ei hakkaks, oleks muidugi veider, ent sageli tahaks ikkagi sõrgu vastu ajada. Klassikalise põhjendusega, et heasse teosesse on võimalik sisse lugeda märksa rohkemat, kui autor on mõelnud. Ent muidugi on totaalsel segadusel ja võimalusi pakkuval struktuuril vahe.

Objektiivsest vaatepunktist võivad suunad olla ju võrdsed, ent kui ennast nende alguspunktiks seada, ei ole need seda mitte.

„Kas te olete oma kohaga rahul” pakub selleks struktuuriks ruumi – teatriruum, eluruum, ruumi hierarhilisus. Suuna- või ruumimetafoorid on lavastuse mõtestamiseks tõhusad haagid. Objektiivsest vaatepunktist võivad suunad olla ju võrdsed, ent kui ennast nende alguspunktiks seada, ei ole need seda mitte. Üleval ja all, ääres või keskel ei ole samaväärsed. Nagu keeleski. Karjääriredelil rühitakse üles, aga kui halvasti läheb, siis jõutakse allakäigutrepile. Teatripublik vaatab lemmiknäitlejatele alt üles. Aga kes võib etenduse ajal oma kohaga rohkem rahul olla? Ehk võivad ülemistes ridades istuvad vaatajad, kes kaasamist eriti ei armasta, olla üsna kõrgendatud meeleolus, sest nende kohad jäävad etendajate provokatsioonidest suuremalt jaolt puutumata. Esimeses reas, nina vastu seina, avastades, et toimuva nägemiseks peab end pidevalt ringi keerama, võib mõne inimesega ehk juhtuda, et tuju langeb.

Kuigi etendajad viibivad publiku keskel, liiguvad vaatajate vahel ja kohati pöörduvad ka otse nende poole, ei saa lavastust liigitada osavõtuteatriks. Kaasamine on näiline nagu teatris sageli. Publik võib äärmisel juhul öelda ei või jaa ja sirutada käe välja, aga ei saa sisuliselt midagi muuta. Vaatajaid niivõrd ei kaasata, kuivõrd kasutatakse. Mõnes mõttes loogilinegi. Ühed inimesed on midagi valmis teinud ja teised seda vaatama tulnud. Eks samasse valdkonda paigutub ka Eero Epneri eneseirooniline lisamärkus, kui ta on äsja saalile küsimuse esitanud: „See oli retooriline küsimus, ma räägin ise aja täis.”

Lõpetuseks kokkuvõte loo alguses nimetatud korduva vaatamise põhjustest. Esiteks, lavastusele näib paremini sobivat ruum, millel on ajalugu. See annab veel ühe dimensiooni, milles tähendusi luua – ehkki ka ERM-i üsna steriilsel ruumil oli oma võlu. Selle veidratele heliomadustele oli vint peale keeratud, mille tulemusel tekkinud õrn kaja lisas tühjusse veel teise tühjuse, palju kõledama kui välimine. Teiseks, lavastuse struktuur ei ole kuigi avatud, aga kuis teda teisiti saakski nõnda rütmistada ja struktureerida? Motiivide kordumine ja see, kuidas näiliselt juhuslik kombinatsioon kontrastide ja variatsioonide kaudu toimima hakkab, võib moodustada vaataja jaoks terviku alles oluliselt hiljem. Kolmandaks, lavastust võiks vaadata veel kordi ja küllap pääseks ikka selle ruumi laiendama üha uusi tähendusi.