Teele Pärn: minu kummardus laval ei ole “Palun!”, vaid “Aitäh!”

Ta on astunud lavale nii räppiva Lenini, sõjajärgse koolitüdruku kui ka Soomes töötava kalevipoja pruudina ja esitanud kõike alati aplausivääriliselt.

Te ei tarvitse Teelet (27) tänaval ära tunda isegi pärast seda, kui olete teda eelmisel õhtul näinud mõnes hiilgerollis – Draamateatri „Linnade põletamises” või Kinoteatri tükis „Gesamtkunstwerk¹”. Pikad juuksed hobusesabasse seotud, kübekesegi meigita, tagasihoidlikult riides, võib ta teist märkamatult mööda jalutada, ehkki laval pole võimalik temast mööda vaadata. Isegi tema 159-sentimeetrine pikkus kasvab laval märkamatult teistega võrdseks – ta on sedavõrd intensiivne ja kohal. Teelest paistab iga nurga alt, et talle pole tähtsam vorm, vaid sisu.

Teele peres pole keegi seni teatriga seotud olnud, aga teatrit on alati väga armastatud.

„Pere on on minu jaoks väga oluline. Teatrimaailma võib natuke uppuda ja sellepärast on tähtis lähedasi mitte unustada, nii nagu nemad ei lase mul unustada ennast, kes ma olen väljaspool teatrit,” tõdeb Teele. Õe Miina sõnul on nad nii Teele kui ka venna Joonasega alati hästi läbi saanud ja üksteise jaoks olemas olnud. Teele nimetab oma kujunemisteel olulisteks ka vanavanemaid, kellega ta on palju aega koos veetnud. Emapoolsed vanavanemad Mai ja Vaino Väljas olid tema sündimise ajaks naasnud välisteenistusest Ladina-Ameerikas ning olid pensionäridena tütrelaste päralt.