Eestlasi takistab keskkonnahoidlikult käitumast nii ajalooline ohvri roll, inimpsüühika nüansid kui ka haridussüsteemi viltune sihik. Aeg-ajalt keevad pinged siiski üle.
Eestlased võtavad tasapisi omaks tegevusi, mida meedias palju kajastatakse, näiteks prügi sortimise, kuid mitte süsteemset muutust toetavaid käitumisviise nagu tarbimise vähendamist.
Foto: Andres Putting
Keskkonnaministeerium tellib igal aastal keskkonnateadlikkuse uuringu, milles palutakse inimestel hinnata, kui keskkonnasõbralikuks nad end peavad. Tänavu hindas 80% vastanuid end keskkonnasõbralikuks. Uuringusse oli peidetud ka kontrollküsimusi. Inimestel paluti loetleda, mida nad keskkonna säästmiseks teevad. Sellest ilmnes, et tegelikult pole eestlased kuigi keskkonnahoidlikud ja vajaka jääb süsteemset keskkonnale mõtlemist. Suurem osa vastanuid eelistab väiksema keskkonnamõjuga tegevusi, nagu prügi sortimine, mitte ei vähenda näiteks tarbimist, mille mõju oleks suurem.
Siit kerkib suurem küsimus: eestlaste seas elab endiselt müüt endast kui loodus- ja metsarahvast. Ometi ei kipu me igapäevases käitumises sageli keskkonda arvestama ja poliitilisel tasandil tehtavad otsused on kohati suisa keskkonnavaenulikud, olgu see põlevkivitööstuse jätkuv toetamine valitsuse tasandilvõi intensiivne metsamajandus, mis vähendab järsult metsalinde ja muud elurikkust. Miks me arvame, et oleme loodusrahvas, kui see tegudes ei väljendu?
