Marju Lauristin: korralikud inimesed häbenevad end juba rahvuslaseks tunnistada
Mõne inimese peale ajahammas lihtsalt ei hakka. Eesti ajakirjanduse ema ja sotsiaaldemokraatide südametunnistus Marju Lauristin (80) on erk nagu varasuvine pääsuke: ikka seesama tähelepanelik pilk, selge ja kõlav hääl ning kiire mõte. Jutuajamine algab 40 kirjast, mis valmis 40 aastat tagasi ja lõi Nõukogude Eesti nähtamatult murenevast vundamendist välja esimese kivi, ent võtab nagu möödaminnes kokku kogu taasiseseisvumisjärgse poliitilise ajastu. Heatujuline Lauristin kõneleb täpselt niisama veenmisjõuliselt, nagu oleme harjunud teda aastakümneid nägema ja kuulma.
Lubasite koroonaaja lõpetuseks kohvikusse minna ja ühe õlle võtta, on see tehtud?
Ei, ei ole põhjust olnud. Ühe õlle olen isegi võtnud, see oli niisama vahepeal. (Naerab.) Ei ole põhjust pidutseda, koroona ei ole veel võidetud.
Mida te tavaliselt võtate? Kohvi ilmselt mitte, sest mulle teatasite kohe algatuseks, et kohvi pole teie pool lootust saada.
Hommikul ma ikka ühe tassi joon ja kui sõpradega kohvikusse lähen, siis võtan kah vahel. Aga suur kohvijooja ma tõesti ei ole.
Kuidas õllega lugu on?
(Naerab südamest.) Õlut ma armastan!
Meie kohtumise ajend on 40 aasta möödumine legendaarsest 40 kirjast. Kui palju need inimesed, kes sellele alla kirjutasid, praegu omavahel suhtlevad?