NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: Sült ja Sipsik
Isadepäeva eelõhtul kuuldub Toompeal igast nurgast haamri kopsimist või õmblusmasina surinat ning õhus levivad hõrgud köögiaurud. On ju teada, et kõige parem kingitus on ise valmistatud, ja tublid lapsed annavad endast parima.
Erki Savisaare kink ongi juba valmis – kenasti siledaks hööveldatud lõikelaud nagu alati. Selliseid lõikelaudu õppis ta valmistama koolis tööõpetuse tunnis ja sellest ajast saadik on ta neid isale kingituseks meisterdanud. Ikka isadepäevaks ja sünnipäevaks ja jõuluks ja vabariigi aastapäevaks ja jumal teab mis tähtpäevadeks veel. Kui palju neid lõikelaudu aastate jooksul juba kokku saanud on, seda ei tea enam keegi, see arv on kõigil ammu meelest läinud. Igal juhul on isa Edgar poja kingitud lõikelaudadest aeda kena väikese majakese ehitanud, aga kuna uusi puutükke tuleb aina juurde, siis on praegu kavandamisel teine korrus.
Kaja Kallas rõhub maitsvale söögile. Mitu tundi on ta köögis pliidi juures mässanud, põsed õhetavad kuumusest ja nina otsas läigib miski ja sätendab päikese käes justkui ehtne hõbe. Mis see muud on, kui vana hea sült! Tubli tüdruk on võtnud muffinivormid, aga pole täitnud neid mitte magusa tainaga, vaid valmistanud papale hoopis sada väikest süldikest. Ise seletab:
„Mis see täismees neist koogikestest saab, need rohkem lastele mängida ja vanaprouadele kohvi kõrvale näksida, aga terve ja tugev meesterahvas tahab ikka midagi soolast!”
Et kingitus veelgi ilusam oleks, joonistab Kaja sültidele sinepiga naerunäo pähe. Küll isa Siim alles rõõmustab!
Martin Helme kambrikeses valitseb samal ajal täielik vaikus, ainult vahel harva kostab summutatud oie. See on siis, kui Martin enesele nõelaga sõrme torkab. Sõrmkübarat pole ta nõus kasutama, sest isa Mart on talle omal ajal öelnud:
„Poeg, pea meeles – jumal on loonud inimesed niimoodi, et mehed kannavad kaabut, naised kübarat! Aamen!”
Juba eelmisel aastal üritas ta säärast Sipsikut kokku traageldada, aga kui õmblustöö viimaks valmis sai, selgus, et see polnud mingi Sipsik, vaid hoopis Reitelmann.
Isa sõna on Martinile alati seaduseks olnud, selle vastu eksida ei taha ta ilmaski. Üldse on isa talle suureks eeskujuks, näiteks ihuriietena tarvitab poisike ainult isa väikeseks jäänud rõivaid – et olla võimalikult oma papa sarnane. Ka isadepäevaks soovib armastav poeg kinkida taadile midagi erilist – triibuliste pükstega nuku, kellel Sipsik nimeks ja kes kõneleb, tantsib ja lööb laulu. Juba eelmisel aastal üritas ta säärast Sipsikut kokku traageldada, aga kui õmblustöö viimaks valmis sai, selgus, et see polnud mingi Sipsik, vaid hoopis Reitelmann.
Ega seegi polnud laita kink, isa Mart oli igati rõõmus ja paitas Martini pead, sest ka Reitelmann oskas kõneleda ja laulda – oli ta ju suure armastusega õmmeldud! Aga ikkagi tahaks Martin isale just Sipsikut kinkida ja katsub sel aastal hoolsam olla, et mitte miski nurja ei läheks ja lõbus triibuliste pükstega vennike isadepäevaks valmis saaks.
Ta muudkui õmbleb ja õmbleb, imeb vahepeal nõelatorgetest valusaks muutunud sõrme, isegi nutab natuke. Aga soov isale rõõmu valmistada lohutab noort rätsepat ja ta jätkab tööd.
Ainult et kui kingitus valmis, on kohe aru saada, et see pole jällegi üldse mitte Sipsik, vaid järjekordne Reitelmann.
Iseenesest pole sellest midagi hullu, papa Helme mõis on pirakas, seal on palju tube. Ja suures majapidamises kulub kõik ära. Aga ikkagi kahju! Sipsik olnuks nii armas kingitus.
„Tuleval aastal katsun uuesti,” tõotab Martin iseendale.
