Yoko Alender: isa oli viimastel aastatel Nõukogude Eestis tugeva surve all

Inimestele on oluline iidoleid jumaldada. Vanas Roomas kummardati keisreid, kusagil tänapäeva Siberis Vissarioni ning 1970.–1980. aastate Eestis ansamblit Ruja. Isadepäeva eel uurisime Urmas Alenderi tütrelt Yoko Alenderilt, milline oli elu koos rokktähega.

Rääkisin mõne kuu eest muusikakriitik Artemi Troitskiga. Ta mäletab, et Ruja-mehed ja Urmas Alender olid tollal rahvuskangelased. Mida kujutas endast elu staariga Eesti NSV-s?

Elu ei olnud kindlasti selline nagu praegu. Loomeinimese elu oli väga intensiivne ja vastuoluline. Eriti viimastel aastatel, kui me Eestis elasime, oli tunda tugevat survet ja see on mulle nendest aastatest meelde jäänud.

Me elasime kolmekesi 19 ruutmeetril, tualett oli koridoris, vannis käimiseks või telefoni kasutamiseks tuli sõita Lasnamäele vanaema ja vanaisa juurde. Kui vedas, siis sai tuttava lihuniku käest liha. Kuid see oli toonases ajas täiesti tavaline lapseelu. Kuid möllu oli üksjagu, sest isal käisid sõbrad külas ja muusikat tehti palju. Ka paljud päevad minu lapsepõlves möödusid kas Nukuteatris, kus isa töötas, või linnahallis.

Kui mu sõpradel oli paljudel oma tuba, siis minul oli pisike kapitagune punase kušetiga. Kogu meie elu oli väikeses elamises koos. Väikese laua taga, kus ma tegin oma koolitöid, kirjutas isa muul ajal oma asju ja isa abikaasa Helje armastas tegeleda õmblustööga.