07.11.2020, 09:35
Kuidas vaesus ja teadmatus vedasid kirjaniku laenuorjusega võrreldavasse lõksu
Olnuks ma rahaliselt vähekegi stabiilsemas olukorras, ei oleks ma kindlasti kirjutanud ühe aastanumbri sees kolme raamatut või üleüldse uhanud oma esimese krimka otsa juba mõne kuu pärast järgmist, vaid oleksin mõnulenud endale ootamatult kaela sadanud suhtelises menus ja lihvinud briljanti. Selle asemel leidsin end ühel hetkel avansside ja ületöötamise nõiaringist, mis viis masenduse ja läbipõlemiseni.
FOTO:
Et raha oli jälle kohe vaja, võtsin uue avansi. Kuna raamatuhonorarid võimaldavad linnas üüri ja arveid makstes ära elada ainult paar kuud, ei saanud raamat veel valmis, kui avanss oli juba ära kulutatud. Et samal ajal lähenes mulle raamatuideede asjus maad kombates üks teine kirjastus, haistsin võimalust ka neilt avanssi küsida. Uue rahalise kitsikuse puhul järgnes kolmaski. Kiirlaenusõltlase võlaringi meenutas see olukord, kuna ükski avansimaksja ju teisest ei teadnud ning eeldas, et kohustused on mul ainult tema ees.
Kuna olen päriselt ka kiire kirjutaja, uskusin siiralt, et saangi võetud kohustustega hakkama, aga olukord läks hulluks, kui mul ühel aastal väikeste vahedega kolm raamatut ilmus.