Samas alustuseks on raamat hea, annab piisava ülevaate meie idanaabri juures toimunust ja toimuvast. Sest kuigi isake Putinist on jäänud mulje kui kõva käega sellist, ei suuda (või ei taha) temagi riiki saastast puhastada.

Ses kiirpilgus on räägitud pelgalt Moskva grupeeringutest: Ljubertsõ, Koptevo, Dolgoprudnõi, Domodedovo, Izmailovo, Krõlatskoje jne... (need on piirkondlikud kaakide üksused), lisaks aserite, armeenide, grusiinide, kasahhide, inguššide jõugud... Paneme siia juude suure ja laia Venemaa, kus igas suuremas piirkonnas ja paljudes väiksemateski on oma kamp...

„Vene maffia” on liigendatud aastate kaupa. 1991. antakse start, kui tšetšeenid (kellest kiirpilgus juttu polnud) pidasid lahinguid Moskva jõukudega. Märtsis toimus suur lahing Sokolniki pargis, kus tapeti kaks tšetšeeni. Järgnesid uued kaklused ning provintsist hakkasid pealinna valguma uued jõugud. „Nagu infost näha, tõmbab Moskva ligi bandiitlikke formeeringuid teistest linnadest, kes suhtuvad üsna ükskõikselt pealinna suurte grupeeringute suuremal või vähemal määral väljakujunenud suhetesse,” kirjutasid siseministeeriumi analüütikud raportisse. Mõistagi, kuid tööd teha ei viitsi, aga mõnusat elu tahaks, tuleb leida teised võimalused raha teenimiseks. Algas räkit ehk katusepakkumine.

Vahelepõikeks. Juba pool sajandit tagasi, filmis „Briljantkäsi”, defineeriti venelaste eksistentsi üks põhimõtteid, millest maffia juhindub: elada on hea, aga hästi elada veelgi parem.

Ja nii, aastate ja sündmuste kaupa, kulgeb kuritegelik lugu tänapäeva.

1992: rahutused tapivanglas, seadusetundja Kalina tapmine, ettevalmistus uueks sõjaks tšetšeenidega...

1993: kuidas pakkuda katust, uus elukutse killer ehk tellimusmõrvad, seadusliku varga Gloobuse tapmine...

1994, 1995, 1996...

Nüüd, kui algne teave on olemas, sooviks lugeja ilmselt sügavamat ja detailsemat teavet. Ent see on ilmselt keeruline, kuigi jah, võib arvata, et ainuüksi Kemerovo (või Ljubertsõ või tšetšeenide) grupeeringu tegemisest võiks välja anda mitmeköitelise teose.

Ja kõik see kestab. Ehk nagu raamatu lõppsõnas öeldakse: maffia on surematu.