NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: Helmel sai kõrini
Uudis Mart Helme tagasiastumise kohta võeti linna peal vastu umbes samasuguse rõõmsa elevusega nagu omal ajal teade Leonid Brežnevi surmast. Mäletan lapsepõlvest seda lustakat jahmatust, kui eelmainitud uudis tuli. Koolis pistsid poisid pead kokku ja sosistasid teineteisele: „Kas sa tead juba – Brežnev on surnud!” Järgnes vaimustunud itsitamine ja mõni hüüdis vaikselt: „Jee!”
Samasugust suhtumist võis täheldada Eestis sel nädalal. Koolilapsed saatsid üksteisele sõnumeid „Helme astus tagasi!!!!”, lisades teate lõppu kõikvõimalikke positiivseid emotsioone tähistavaid pallikesi. Ka täiskasvanud kõndisid ringi muheleva näoga. Pikka juttu polnudki vaja, hakatuseks lausus üks: „Kuulsid?” Ja teine vastas: „No muidugi kuulsin! Ime küll!” „Tal sai kõrini,” lisas kolmas. Seejärel naerdi natuke ja nauditi edasi ilusat päeva.
Iseenesest pole selles, et Mart Helmel „kõrini sai”, muidugi midagi naljakat ega veidrat.
Küllap niiviisi oligi. Kujutame ette näiteks kassi, kellele on tõmmatud selga pintsak ja tiritud jalga sukkpüksid. Kõuts kannatab mõnda aega, aga varem või hiljem rebib vihaselt kräunudes ikkagi ebamugavad hilbud ribadeks ja põgeneb puu otsa. Kassi ei saa riietada džentelmeniks, tema tahab olla paljas ja vaba, et saaks oma kassitempe teha: hiiri püüda, pulmas käia ja liivakasti pissida.
Mart Helme on ju ennekõike mõisaomanik, suur senjöör. Temasuguseid rüütliseisusest inimesi iseloomustas kogu keskaja eriline põikpäisus ja sõjakus.
Samamoodi ei sobi tsiviliseeritud elu igale inimesele. Hundikarjas kasvanud Mowglile tundus veider magada umbses hütis, kui sealsamas kõrval mühas kodune džungel. Huckleberry Finn piinles tükk aega, kui teda üritati õpetada noa ja kahvliga sööma ning kingi kandma. Viimaks ei pidanud ta enam vastu, viskas kingad kus see ja teine ning põgenes tagasi oma vanasse veetünni, kus ta tohtis päevad läbi suitsetada ja räbalapuntraks riietununa lesida. Tal sai kõrini. Nii nagu Mart Helmelgi sai kõrini ministrielust, kus tuleb olla teiste vastu viisakas, ei tohi räusata ega lolli juttu suust välja ajada. See oli sama ahistav ja piinav nagu kõutsi jaoks pükste kandmine. Põgene, vaba laps!
Sest ärme unustame: Mart Helme on ju ennekõike mõisaomanik, suur senjöör. Temasuguseid rüütliseisusest inimesi iseloomustas kogu keskaja eriline põikpäisus ja sõjakus. Nad ei tunnistanud ühtegi enesest kõrgemat võimu, mässasid kuninga korralduste vastu ja sülitasid linnade privileegidele. Seetõttu oli Tallinna raad sunnitud ühe säärase uhke ja sõltumatu paruni Harju värava ees peajagu lühemaks tegema. Tüüpiline süvariigi sigadus! Sest kindlasti just omaaegset süvariiki esindasidki kõik tollased valitsejad ja seadusandjad, kelle meelest ka suursugused senjöörid pidid seadustele alluma, mitte oma tahtmist mööda sõdima, röövima ja laaberdama.
Kuningad tahtsid muuta metsikuid rüütleid oma kuulekateks õukondlasteks, õpetada neile etiketti ja panna ballidel tantsima, aga uhked isandad punnisid viimase võimaluseni vastu. Nemad juba ei luba end ära puuderdada, nemad tahavad lõhnata higi, vere ja hobusekuse järele. Nemad peavad saama viljapõlde tallata, naisi röövida ja sõnakuulmatute teenrite kodusid maha põletada. Aga kui seda neile ei lubata, siis saab neil kõrini.
