Kristen Michali viis ettepanekut Mihhail Kõlvartile, kuidas vanalinna elu tuua: tasuta parkimisest öölinnapeani

Turismi- ja vabaajasektorist rääkides tasub alustuseks teerullina üle sõita mõne bürokraadi mõttelaadist, et vuih need restoranid, kohvikud ja puhkamine, need puhta välismaalaste asjad, puhas patuelu. Eesti inimene juba restorani ei lähe, ei puhka? Inimesed ning majandusharu, mis Eestisse peabki raha tooma, on järsku võõras, mitte oma ja vajalik.

Lepime siis alustuseks kokku, et kes välismaalastele õlut müünud või majutust pakkunud, pole mitte kodumaad reetnud, vaid teinud täpselt seda mida neil oodatakse. Aitäh teile, et teiste riikide kodanikelt on raha Eesti majandusse ja maksudeks võetud. Diplom, mitte õlakehitus otsustajalt oleks siin kohane. Kogu see mõttekramp on sama rumal kui süüdistada lusikat, et temaga suppi süüakse – see nimelt ongi tema roll, selles on ta maailmameister kahvli ja noa kõrval.

Seis on vabaajasektoris karm, pealinna kandis ehk rohkemgi. Tervisekriisis ei ole veel paar aastat paremat kontaktide piiramisest. Iga vaktsiiniuudis on väike süttinud pirn külma koridori kauges otsas ja see hoiab lootust. Kuniks tulevad päevased numbrid, mis pirni tuhmistavad. Siseturism katab laua mujal Eestis, löögi all on aga piirkonnad, mis lõviosas riiki raha sisse toomisega tegelenud. Ning isegi kui meile mõni külaline paljudest on tüütu olnud, eksju, on turism andnud ekspordist kümnendiku, SKPst ca 8%. Koondamised sektorites on reaalsus, eriti Tallinna regioonis. See kriis on naise nägu, nii tööturul kui koduse elu koormuse kasvu kandmisel.