Kiirabitöötaja: kas teil on aimu, kui haiget see mulle ja minu kolleegidele teeb, kui te levitate vandenõuteooriaid?
Te irvitate maski kandmise soovituse ja kohustuse üle. Ütlete, et mask ei lase hingata ja tekitab ajukahjustust ning suukorvistab teid nagu orjasid. Kas te olete kunagi proovinud paar korda järjest 15 minutit korraga maski kanda? Kas päriselt täiskasvanud inimene ei suuda harjuda sellise täiesti pisikese asjaga, mida on palutud teha selleks, et hoida enda ja kõigi teiste inimeste tervist? Ja mis jutt see on, et maski kandmise läbi soovitakse inimesi suukorvistada? Kõlab nagu väikese lapse trotsist tekkiv jonn või näib nagu jookseks noormees ära neiu eest, sest neiu tahab pärast 2-tunnist tutvust minna noormehe juurde pannkooke küpsetama ja uusi kardinaid valima. Kas teile meeldiks, kui kõik meedikud arvaksid sama, opereeriksid teie jalga ja võtaksid teie sünnitust vastu ilma maskita? Ei meeldi ju. Aga miks te keeldute omalt poolt seda panust andmast, kui me teid palume, et te hoiaksite meid samamoodi nagu meie teid?
Ja veel te naerate selle üle, et ühel hetkel antakse üht sorti suuniseid ja mõne aja pärast seisukohad muutuvad. Kuidas te aru ei saa, et seisukohad muutuvadki ajas? Eriti siis, kui meil on tegemist millegi uuega, millest keegi veel õieti muhvigi ei tea. Koroonaviiruse tõkestamiseks ja leviku pärssimiseks vajalikud seisukohad muutuvad, mis on täiesti normaalne, sest me õpime seda viirust paremini tundma ja oskame end tänu sellele kohandada. Ma arvan, et me võime oma elust tuua päris mitu muud ja pisut suvalisemat näidet selle kohta, kuidas ühel päeval arvame üht ja järgmisel teist. Elu on ju selline...
Te ju näete ja teate, et ma olen meditsiinitöötaja. Ma töötasin aastaid Tartu Ülikooli Kliinikumis õena, praegu olen oma pesa leidnud Tartu Kiirabis. Kas teil on aimu KUI haiget see mulle ja minu kolleegidele teeb, kui te liigutate vandenõuteooriaid, naerate teiste inimeste roppraske töö üle? Kas te saate aru, et see näitab täielikku austuse puudumist nende vastu, kelle poole te siis meelsasti pöördute, kui pea on kaks päeva valutanud, naine hakkab sünnitama, mehel on hemorroidid või tuleb karma ja hoopis ise koroonaviirusesse nakatute? Miks te siis meie poole pöördute ja end ise ei ravi, kui nii targad olete? Kas te oskate endale ette kujutada, mida tähendab tuulisel ja külmal sügisõhtul enda muumitrolliks riietamine ja pärast seal samas lahti koorimine? Kas te teate, mis tunne on tundide kaupa selles kostüümis istuda, endal higi voolab kõikvõimalikest kohtadest? Kas te kujutate ette kui kohutavat klaustrofoobiat selles kostüümis olemine tekitab, aga see tuleb alla suruda, sest töö on selline ja soov inimesi aidata kaalub üle enda ebamugavustunde. Ma vaatan iga päev imetlusega enda kolleege ja tean nüüd veel enam kui kunagi varem, et ma usaldaksin enda ja enda lähedaste elu nende kätte iga kell. Kui ise hakkama ei saa, siis viimane lootus on võtta kinni inimesest, kes on aastaid ülikoolis selleks õppinud, et teid aidata.
Palun olge sallivamad! Palun mõelge nende ridade peale. Kui endiselt käega rehmate ja mõtlete, et Maria on loll, siis lihtsalt kustutage mind enda sõbralistist ära. Ma arvan veel endiselt, et inimsuhted peaksid põhinema vastastikusel austusel. Kui austust ei ole, pole ka suhelda vaja.
Urmas Ott ütles kord nii: "Ma tahan soovida, et te hoiaksite neid inimesi, kes on teile kallid, et te kohtuksite nendega, et te ütleksite neile, et olete neid otsinud ja armastanud. Et te elurutus üksteist ära tunneksite, et te mõtleksite neile, kellega me enam mitte kunagi ei kohtu. Ja ärge unustage lihtsat kuid väga tähtsat asja: tundke rõõmu väikestest asjadest ja olge mõnikord ka õnnelikud."
