Stina Jackson debüütromaan oli nii ja naa, üle keskmise, aga mitte enamat, kuigi pälvis mitmeid auhindu ja ekspertidelt aplausi. „Kõnnuküla” on, tuleb tunnistada, juba parem, kuigi sai ette võetud teatud eelarvamusega. Ses raamatus on justkui rohkem elu ja paar päikesekiirt lõhuvad tumedust, kuigi kõpuks on tegu noir’, mis noir’ga.

Kõnnukülas, jumalast hüljatud paigas, elab kummaline perekond – vanaisa Vidar, tütar Liv ja tema hilisteismeline poeg Simon. Isegi sotsialistlikus kuningriigis, kus ääremaastumist üritatakse takistada, imestatakse, miks ei kao Liv koos pojaga sest paigast kus kurat, vaid töötab kohalikus bensiinijaamas. Ja miks ei aita Vidar tütart, sest peaks olema metsatehingute tagajärjel rikas mees.

Eelpoolmainitud on peategelased, kuid kõrvalosatäitjadki on suurepärased – mees, kellega Liv käib rõõme jagamas, et ellu veidigi päikest tuua, Liam, kes kasvatab üksi tütart ja saab sellest elu mõtte ja üritab oma elu korda seada, säravsiniste juustega Felicia, kellega Simon käib...

Paraku ei ole Kõnnuküla elu lihtsalt kaamos, vaid kriminaalne kaamos – ühed Jahivad Vidari raha, siis Vidar kaob...

Jah, „Kõnnuküla” on hea krimka, tume küll, kuid hea.