Kindlasti polnud juhus, et pärast Moskvas GITIS-e lõpetamist (1955) oli Panso debüütlavastuseks Tammsaare „Kuningal on külm” – näidend, kus Narril on keskne roll. Hiljem lavastas ta Shakespeare’i „Hamleti”, kus narr on samuti tähtis tegelane, ehkki näha on temast ainult pealuu.

Tahtmine klouniks saada pidi olema väga tugev ja elukestev. Miks muidu ilutseb noore Voldemari klouniks grimeeritud portree tema mälestusteraamatu „Portreed minus ja minu ümber” esi- ja ka tagakaanel? See pilt jäigi Panso visuaalseks testamendiks. Mulle tundub, et sellest läkitusest on kaua ja põhjalikult mööda vaadatud.