MIS SAAB HOMME? | Toomas Jürgenstein: armastus suudab lammutada ka usulised müürid

Kristluse põhisõnumi juurde naasmine aitaks avatud meelega inimesi usu rüppe tagasi võita.

Oscar Wilde on kirjutanud liigutava loo „Isekas hiiglane”. Hiiglasel on imeilus aed, kuid pärast seda, kui hiiglane on seal mänginud lapsed välja kihutanud ja aia ümber kõrge müüri ehitanud, valitseb aias talv. Ühel päeval avastab hiiglane ootamatult, et aeda on saabunud kevad, mille on endaga kaasa toonud läbi müüriaugu aeda roninud lapsed. Esialgu lapsed põgenevad, kuid üks väike poiss jääb ja jääb ka kevad. Hiiglane kahetseb oma käitumist, lõhub müüri ja ta aed saab lastele mängupaigaks, kus aastaajad normaalselt vahetuvad. Elu lõpul võtab tema aeda kevade toonud laps hiiglase kaasa paradiisiaeda.

Kirjeldatud lugu meenub mulle viimasel ajal sageli, kui mõtlen kristlusele, õieti kristluse ühtedele nähtavamatele ilmingutele Eestis. Olen ikka olnud arvamusel, et ristiusk on tohutult võimalusi omav religioon. Seal on olemas potentsiaal headuseks, lepituseks, rahuks, vaimseks arenguks, lunastuseks jne. Samas jääb alati problemaatiliseks, kuidas suudetakse seda potentsiaali rakendada. See on väljakutse kõigi maade kristlastele. Religioonifilosoof Leszek Kołakowski väljendab seda järgnevalt: „Ei ole maailmas midagi paremat, midagi kaasakiskuvamat ja austusväärsemat kui Jeesuse Kristuse õpetus, ja meil ei jää muud kui häbeneda, et nii vähe (kui üldse) on inimesi, kes suudavad tema õpetuse järgi elada.”