Oletame, et enamuse saavutavad jah-vastused – mis siis sellest muutub? Kui valitsus näiteks otsustaks rahvalt küsida, kas seapraad peab jääma Eestis jõulutoiduks, siis vastataks samuti enamjaolt jah, sest kellel siis on midagi seaprae vastu jõululaual? Tema koht on loomulikult seal! Ainult et mitte kuidagi ei saa jaatavatest vastustest välja lugeda seda, et jõululaual ei võiks ega peaks leiduma ka verivorsti, sülti, kõrvitsasalatit ning minugipoolest kasvõi hummust ja mannaputru.

Kahju, et Eesti põhiseadus ei näe ette rahvahääletuse läbikukkumist liialt vähese osalusprotsendi tõttu.

Veel vähem saab kavandatud küsimusest ning jah-vastustest järeldada midagi kooseluseaduse ja selle rakendusaktide kohta. Nende kohta ei küsita ju midagi!

Kui keegi esitaks üldsusele küsimuse „Kas matemaatikat peab Eestis endiselt koolides õpetatama?”, siis ei järeldu positiivsetest vastustest mitte kuidagi, et õppekavast tuleks välja heita keemia ja inglise keel. Keemia ja inglise keele saatus ei sõltu matemaaatika omast vähimalgi määral, täpselt samuti nagu kooseluseadus ei ole kuidagi seotud abieluga ning see, et mees ja naine võivad ka edaspidi oma liitu abieluks nimetada, ei tähenda automaatselt seda, et abieluks ei saaks nimetada ka liitu samasooliste partnerite vahel.

Varro Vooglaid näiteks on seda mõistnud ja teatanud, et tegelikult peaks hääletusele pandavas küsimuses olema veel üks sõna, nimelt „üksnes” või „ainult” – ehk siis „Kas abielu peaks Eestis jääma ainult mehe ja naise vaheliseks liiduks?”. Sellisel juhul oleks referendumil tõesti mingi tähendus.

Kui keegi esitaks üldsusele küsimuse „Kas matemaatikat peab Eestis endiselt koolides õpetatama?”, siis ei järeldu positiivsetest vastustest mitte kuidagi, et õppekavast tuleks välja heita keemia ja inglise keel.

Aga seda sõna loomulikult sinna lisada ei soovita, vastupidi, see on teadlikult välja jäetud, sest Keskerakond ja Isamaa üritavad meelega olla ümarad ja kõik tõlgendused targu lahti jätta. Ja EKRE lepib ka praeguse variandiga, sest ega neil erinevalt Varro Vooglaiust mingeid põhimõtteid ole, on vaid soov kära teha ja tähelepanu äratada. Pakkuda lahendusi, mis tegelikult midagi ei lahenda, ja öelda pärast käsi laiutades: „Meie ju proovisime, aga näed, süvariik ei hooli rahva tahtest!” Aga millist rahva tahet me kavandatavast küsitlusest teada võiksime saada? Seda, et mees ja naine tohivad rahva arvates ka edasipidi abielluda?

Seega pole kevadeks kavandatud rahvahääletus mitte niivõrd ohtlik, kui lihtsalt rumal – raha, aja ja energia sihitu raiskamine. Kahju, et Eesti põhiseadus ei näe ette rahvahääletuse läbikukkumist liialt vähese osalusprotsendi tõttu. See oleks kindlasti õigeim vastus plaanitavale spektaaklile – mitte osaleda kehvas tsirkuses. Vahel kõrtsis juhtub, et mõni lakku täis isik hakkab esitama totraid küsimusi – neile pole ju mõtet vastata.

„Üks loll jõuab rohkem küsida kui kümme tarka vastata” – see vanasõna seostub hästi valitsusliidu kavandatava referendumiga.

Aga sümpaatselt kõlab ka ühe mu sõbra ettepanek – hääletussedelil võiks olla peale jah- ning ei-vastuse ka kolmas variant: minge p...e! See tulekski valida kui sobivaim vastus valitsusele. Eriti lõbus oleks, kui see variant võidaks! Rahva tahe peaks ju olema valitsusele seaduseks.