„Kas köster seda ka ütles, et koolimajas aborti ei tohi teha?”

Arno vaatab alul areldi klassi ees palveraamatut lugeva köstri poole, sest teab, et tunni ajal ei tohi rääkida, ja vastab siis:

„Ütles küll.”

„Jah, mulle ütles ka,” seletab naaber. „Kärkis ja paukus mis hirmus. Sellest ajast peale, kui ta peaga vastu kapinurka kukkus ja suure muhu pähe sai, enam muust ei räägigi. Kiire nooremale vennale pani ka Abort nimeks.”

„Aga mis asi see abort on?” küsib Arno sosinal.

„Tõnisson! Mida sa pusid seal pingi all? Kas sa teed aborti?“

„Ah abort... Noo, abort!” alustab Toots, sest tema see salkus juustega poiss ongi. „Mina esiti arvasin, et see on üks selline indiaanlaste sõjariist, millega saab valgeid skalpeerida. Ladina keeli „õige magus”. Aga siis tuli välja, et „õige magus” on ladina keeli hoopis „lati pats”. Nii et nüüd ma arvan, et see on hoopis niisugune metall, millest saab püssidele Tamasseri raudu valmistada. Aga võib olla, et ei ole ka, mine võta kuradit kinni.”

Samal ajal on köster palvetamise katki jätnud ja vahib üle prillide kahtlustavalt Tõnissoni poole.

„Tõnisson! Mida sa pusid seal pingi all? Kas sa teed aborti?”

„Kus ma siis teen, kui ei tee. Ma söön sealiha,” vastab paks poiss rahulikult ja tõstab suure pekitüki tõenduseks pea kohale.

„Vaata sa mul!” ähvardab köster sõrmega, tõmbleb paar korda ja loeb palveid edasi.

Vahetunni ajal läheb Arno jõe äärde ja näeb juba kaugelt Liblet tulemas. Kellamees on silmanähtavalt purjus ja ähvardab nähtamatuid vastaseid rusikaga, ise aga riidleb:

„Ma löön sul, oinal, nina kukla taha! Igavene kalkunitolkam selline!”

Arnot nähes Lible rahuneb, torkab enesele paberossi näkku ja lausub:

„Terekest kah, Saare noorperemees!”

„Kus sa siis tuled nüüd sedasi?” küsib Arno.

„Ah kust? Hõkk! Kirikust! Jah, nüüd on nii, et ega mina enam varsti Paunveres kella ei löö,” vastab Lible.

„Mispärast siis?” imestab Arno.

„Kas köster seda ka ütles, et koolimajas aborti ei tohi teha?”

„Lahti tahavad saada, sellepärast! Köster on enesele pähe võtnud, et mina olla aborti teinud! Hüppab jalalt jalale nagu konn kuumas supis ja muudkui lõugab: „Lible tegi” ja „Lible tegi!””

„Aga sina pole ju teinud?” uurib Arno.

„Löö või maha – ei ole!” kinnitab Lible. „Raiuge mind või tillukesteks tükkideks, iga tükk karjub ka: ei ole teinud!”

Lible sülitab ja tuigub edasi. Arno jalutab tagasi koolitoa juurde, segased tunded südames.

Seal on köster vahepeal jälle Tõnissonile turja karanud.

„Köögi Liisa olla sind eile jõe ääres näinud!” karjub ta ja tuuseldab Tõnissoni. „Sa käisid seal aborti tegemas! Kas sa ei tea, et ma olen selle rangelt ära keelanud.”

„Ma käisin jões krihvliraame pesemas,” pomiseb Tõnisson, aga köster ei kuula, vaid jätkab poisi sakutamist, nii et juuksetutid lendavad.

Õnneks saabub just siis koolitoast abi. Toots on vahepeal kiirabisse helistanud ja tuleb koos kahe tugeva sanitariga. Köster seotakse kinni ja viiakse minema.