Tuleb taas rõhutada, et Ida-Virumaa vajab riigi eritähelepanu. Aga seekord ei saa seda juttu veeretada aastaid tegusid eriti tegemata. Õnneks on siiski üht-teist, mida saab Ida-Virumaa olukorra leevendamiseks kohe teha.

Koroonahaigete haiglakohti pole Ida-Virumaal praeguse seisuga puudu, kuid napib haigete eest hoolitsevaid õdesid ja arste. Samas olukorras oli kevadel Saaremaa, kus probleemi leevendasid Kuressaare haigla kutse peale mandrilt appi tõtanud arstitudengid ja arstid. Narva haigla on alustanud samasugust aktsiooni. Loodame, et see annab tulemust.

Harjumaa omast kaks ja Tartumaa omast ligi kolm korda suurema nakatumisnäitaja tõttu vajab Ida-Virumaa kiiresti riigi erihoolt.

Ent tervishoiutöötajate leidmine võimaldab tegeleda üksnes epideemia tagajärgedega ega leevenda selle põhjusi. Üks koroona lokkamise põhjuseid on see, et Ida-Virumaal on suhteliselt vähe kaugtöövõimalusega töökohti. Ja palgatase on Eesti keskmisega võrreldes kehvapoolne. See tähendab, et Ida-Viru töötajatel pole kergete haigussümptomite korral nii lihtne koju jääda kui näiteks tallinlastel. 1. jaanuar, kui see probleem leeveneb (haigushüvitist hakatakse maksma juba teisest haiguspäevast), on eksponentsiaalse leviku tingimustes veel kaugel. Äkki peaks Ida-Virumaal uut korda kiiremini rakendama?

Oma panuse viiruse laiemasse levikusse on andnud tõsiasi, et suur osa Ida-Virumaad ei ela ülejäänud Eestiga päris samas inforuumis – valitsuse koroonameetmetest kuuldakse vähem ja neid ei järgita väga korralikult. Küllap aitab viiruse levikule kaasa seegi, et Ida-Virumaa suhtluskultuur on n-ö kontaktsem kui Eestis keskmiselt. See teine eripära lihtsalt on, aga inforuumi ja koroonameetmete jõustamise vallas annaks küll paremini teha, korraldades piirkonnas kriisijuhtimise nagu kevadel Saaremaal.