RAAMATUARVUSTUS | Miski pole nii, nagu paistab
„Vernon Subutexi” triloogia teises osas on paljudele Pariisi elanikele nende muusikalisel teekonnal hoogu andnud plaadipoodnik Vernon jäänud kodutuks. Vanad sõbrad on tema pärast mures, kuid Vernonit see ei puuduta, sest ta on argireaalsusest jäädavalt lahkunud. Ta naudib eelmise osa lõpus saavutatud ja aeg-ajalt naasvat deliiriumi, kulgedes edasi valgustatuse ja nirvaana poole. „Sa oled Euroopa šamaan,” ütleb talle üks Boliivia punk-aborigeen-šamaan-lesbi-feminist. Subutexi nime all, muide, müüakse opioidide võõrutusravis kasutatavat tugevat valuvaigistit.
Vernoni kirgastav hullus on nii nakkav, et tema ümber hakkab koonduma teisigi friike, murtud hingi ja omadega ummikusse jõudnuid. Elu on küll pekkis, aga sellepärast ei pea veel kõigele käega lööma. Midagi tuleks nagu ette võtta, isegi kui see midagi on lihtsalt põnevuse tekitamiseks. Kuni Vernon tegeleb õndsuse kinnistamisega, on teisedki sunnitud sügavamale hingesoppi kaevuma. Pealispind on üksnes kaitsekiht, igal käitumisel on põhjus ja esimeses osas visandatud karakterid hargnevad mitmeplaanilisemaks.