Olen autori kirjutisi lugenud ja neile heakskiitvalt kaasa noogutanud. Esmajoones puhkudel, kui Vahter on võtnud lahata eestlaste esoteerikavaimustust, peatudes põhjalikult selle kire karidel. Ent aastate jooksul on silma jäänud teisigi mõtteid. Autori lühilugude kogumikku lugedes tekibki tunne, et nüüd on need ideed võtnud uue vormi ja leidnud ilukirjandusliku väljundi. Nii mõnigi lugu resoneerub tugevalt autori varasemate kirjutistega. See on sümpaatne, sest teemad on elulised.

Loomulikult ei räägi kõik lood raamatus esoteerikast. Otseselt on selliseid lugusid ainult üks, kuigi servapidi aimub autori positsiooni mujaltki. Millest raamat siis räägib? Kõigest. Lugudele temaatilist ühisnimetajat leida on raske, kui mitte mõttetu. Jutustuste tegevus toimub millal ja kus tahes: nõukogude ajal kevadises maakonnabussis või krooniaegsel vana-aastaõhtul Tartus, praeguses Tallinna lasteaias või hoopis 1980. aastate lõpu Lasnamäel.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega