Märtsi lõpuks jõudsin ootamatu avastuseni, et mu elust puuduvad väga olulised asjad – dressipüksid. Mis tahes muid riideid – kleite, viigipükse ja villaseid mantleid – leidus mu riidepuudel piisavalt. Kuid päevi koroonakarantiinis veetes ilmnes kiiresti argine tõde: mujal kui asfalteeritud linnatänaval liikumiseks ehk kodukandi rabades ja metsades matkamiseks on vaja dresse (isegi mitut paari!), nagu ka spordijopet ja -jalatseid.

See oli minu esimene suur elumuutus, mille koroona põhjustas. Kuid muutused olid veel drastilisemad. Kuidas sai 10-eurosest võileivast mitmesajaeurone annetus kassidele?

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega