NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: lähikontaktsed Paunveres
Kiir tuleb koju ja karjub juba uksel:
„Mamma! Papa! Kas te uudist teate? Mina olen lähikontaktne!”
„Armas taevas, aga kelle lähikontaktne siis ometi?” lööb mamma käsi kokku.
Kiir kihistab võidukalt ja lõkendab näost nagu peet.
„Raja Teele!”
„Kas tõesti?” paneb vana rätsepmeister pressraua käest. „Ah et asjad on sedasi... Kus te siis...”
„Kirikus, ikka kirikus!” seletab Kiir õnnelikult. „Eks jumala ingel ise aitas. Teele seisis ju minust hulk maad eemal, ei vaadanud mu poolegi, aga mis see aitab, kui saatus teisiti tahab! Piisas sellest, et olime ühes ruumis ja palun väga – tänasest olen mina Teele lähikontaktne! Terviseamet ise ütles! Hihii! Küll nüüd Toots teeb suured silmad!”
„Kas siis Toots pole...” alustab mamma, aga Jorh lõikab vahele:
„Kus ta siis on, tema ju ei käi kirikus! Istub aga Liblega kõrtsis. Ei, kallid vanemad – ainult mina, teie poeg Aadniel, olen Raja peretütre lähikontaktne! Mis te selle peale ütlete?”
„Jaa...” venitab meister. „Ega see pole laita lugu. Vaata kui saadki veel viimaks positiivse vastuse?”
„Võin saada küll!” itsitab punapea. „Ma justkui tundsin kirikus, et tõmbetuul kandis sülge näkku. Ju see Teele oma oli!”
„Natuke läigib küll põse pealt,” arvab mamma, kui on prillid ette pannud. „Võib olla küll ila.”
Käigu põrgu Toots ja kõik need teised... põllumehed... ja see Arno Tali ja... Lõpuks juhtus ikka nii, et just mina... Jorh Aadniel Kiir... rätsep... olen Teele lähikontaktne!
„Mis ta muud on!” hüüab Kiir suures joovastuses. „Ma teadsin, et see niimoodi läheb! Käigu põrgu Toots ja kõik need teised... põllumehed... ja see Arno Tali ja... Lõpuks juhtus ikka nii, et just mina... Jorh Aadniel Kiir... rätsep... olen Teele lähikontaktne! Lähikontaktne! Kui ilus sõna! Mamma! Papa! Ma olen Teele lähikontaktne!”
Ja Kiir haarab sülle Singeri õmblusmasina ja laseb sellega keset tuba võidutantsu.
*
Samal ajal istub Paunvere köster oma toas laua taga ja hoiab kahe käega peast kinni.
Lähikontaktne! Tema! Aga olgu peale, ega lähikontaktsus iseenesest ole häbiasi. Praosti või ärimees Nossovi lähikontaktne oleks uhke olla. Näed, veskipoisil vedas lausa roppu moodi, talle sõitis otsa koroonahaige kindrali tõld! Nüüd on veskipoiss kindrali lähikontaktne, ometi on tegemist alama inimesega.
Aga kelle lähikontaktne on tema, köster? Kuslapi! Selle kõige viletsama ja armetuma näljaroti. Miks ta ometi pidi seda odratolgust kepiga peksma? Öeldakse ikka õigesti: pole tarvis sitta puutuda!
Häbi tahab lämmatada. Kindlasti kajab praegu juba kogu Paunvere: köster on Kuslapi lähikontaktne! See oleks sama, kui kallis tõutäkk rakendataks vankri ette ühes kärnase eesliga. Renomee on igaveseks rikutud.
Ja midagi parata ei ole. Võiks ju lasta selle Kuslapi jõkke uputada, aga see ei päästa enam midagi. Terviseametis on andmed kirjas ja neid olematuks ei tee. Märk on küljes.
Lähikontaktne... Valusööst läbib kogu keha, kui ta sellele mõtleb. Issand jumal, kui kole sõna. Kuslapi lähikontaktne! Kuidas saab kotkas olla kana sugulane?
Ilmselt tuleb rotimürki süüa, muu ei aita. Sellise häbiplekiga pole võimalik elada.
*
Sellised need jõulud on. Kellele toovad rõõmu, kellele meelekibedust... Häid pühi!
