FILMIARVUSTUS | "Wonder Woman" light
Tänavust suurfilmide põuda leevendama lennanud „Wonder Woman 1984” esindab DC koomiksitel põhinevate superkangelasfilmide helgemat suunda, mille poole on Warner Bros oma DCEU-ga pärast 2016. aasta filmi „Batman vs. Superman: Õigluse koidik” järjepidevalt triivinud. Sellisena üritab ta pakkuda värvikat ja kerget eskapismi, mida saadab püüdlus kinnistada peategelane Diana Prince (Gal Gadot) vapruse, ülluse ja heroilisuse tootestatava etalonina. Kui superkangelase Diana Prince’i esimene soolofilm „Wonder Woman” sai sellega suurepäraselt hakkama, võites nii kriitikute kui ka publiku poolehoiu, siis järjefilm takerdub žanri iseärasustesse, saavutades napilt keskpärase tulemuse.
Põhjendamatult pikaks (2 h 31 min) venitatud „Wonder Woman 1984” mõjub standardse ja lahja mürglina, mida saadavad kohati hägune CGI, pooltoored sihita ideed, tüüpiliselt lavastatud võitlusstseenid ja magedalt pompoosne Hans Zimmeri filmimuusika. Ent kõnealune film erineb žanrikaaslastest oma tervitatavalt optimistliku tooni poolest, mis toetab selle eskapistlikku kvaliteeti ja spektaakli kergust.