Igaüks oskab öelda, mis need on. Rohkem ja laiemas valikus töökohti. Kindlust, et eluks vajalikud asutused – koolid, perearstid jms – ei kao sealt, kus nad veel alles on. Kiireid transpordiühendusi, korras teid ja ühistransporti. Kiiret internetti ja kindlat elektrivarustust.

Hoopis keerulisem on neid tingimusi luua ja säilitada. See on kallis, kohati võib-olla isegi arutult kallis, kui kohalik elu ei tule loetletud tingimuste loomisele hoogsalt järele. Asi pole üksnes taristus või selle puudumises.

Eilses Eesti Päevalehes ilmunud artikkel Hiiumaale ehitamata jäänud tuulikust („Investeeringute näljas Hiiumaa on lahkhelidega kimpus”) on üks paljudest näidetest, kuidas uute tuluallikate ja töökohtade loomine võib takerduda kohaliku kogukonna vastuseisu. Vahel on vastuseis õigustatud, tihti mitte. Iga säärane lugu on oma nüanssidega, aga üldine hoiak olgu ikka otsida, kuidas koduvalda tekiks rohkem töökohti ja tulu loovaid ettevõtmisi.

Ääremaade taristut on arutult kallis arendada, kui elu ja ettevõtlus tingimuste loomisele hoogsalt ei järgne.

Enamasti on võimalik leida kõigi uutest objektidest puudutatutega mõistlik kompromiss ja seda tulebki otsida. Omavalitsus peab siin olema arukas vahemees, kes ühest küljest ei lase praeguste elanike elukeskkonnale liiga teha, aga teisalt tõmbab ligi ka investeeringuid ja inimesi kaugemalt. Muidu pole suurt mõtet ääremaade taristusse raha tampida.

Kohalikele omavalitsustele tuleks ettevõtluse edendamiseks anda rohkem motivatsiooni vallas tegutsevate ettevõtete makstud riigimaksudest osa saamise kujul. Vastuseisu tuulikutele ja teistele säärastele objektidele aitaks kindlasti vähendada ümbruskonna elanikele makstava talumistasuga, mis on rohkem kui sümboolse suurusega ja mille väljavõitlemiseks ei pea pidama pikki läbirääkimisi ega kohut käima. Riiklikult kehtestatud tuulikute talumistasu, mida majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis praegu välja töötatakse, on hea mõte.

Eesti elu, ettevõtluse ja äri koondumine ainult ühte-kahte suuremasse linna on vaja peatada.