KOLUMN | Mart Pukk: vanasti oli rohi rohelisem ja Sipsik sipsikum

Vanaisal ja ta onupojal tekkis poistena veider idee minna suitsetama suurde riidekappi. Mõeldud tehtud, kapis pandi uhked plärud tossama ja siis läks jamaks.

Võtame näiteks minu vanaisa, kui ta eelmise sajandi kuuekümnendate aastate alguses sai 80 aastaseks, otsustas ta lõpuks pensionile jääda. Austatud aedniku sünnipäevapeol oli kohal ka partorg, toonase paralleelreaalsuse imelik ametimees, kellest oleks nagu pidanud olenema kõik, aga tegelikult ei olenenud midagi.

Saabus partorgi kord öelda toost, mees kõlistas noaga vastu täis valatud viinapitsi, tõusis püsti ja rääkis: „Vana Pukk, sa oled elanud pika elu, näinud erinevaid riigikordi. Sündisid tsaari ajal, elasid kodanlikus Eestis, elasid fašistliku okupatsiooni tingimustes, nüüd ehitame koos sotsialismi. Võtame pitsi selle aja terviseks, mis on sinu jaoks kõige ilusam olnud. Milline oli kõige ilusam aeg?” Vanaisa vastas: „Ikka see Vene keisririik.”

Stalin oli selleks ajaks ligi kümme aastat surnud ja repressioone polnud karta, ometi ei osanud segadusse aetud partorg selle peale möh ega mäh öelda.