Rahvusvahelist võrdlust vaadates ei saa öelda, et Eesti oleks alustanud halvasti. 3. jaanuari seisuga oli Euroopa Liidu riikidest Eestist palju rohkem vaktsiinidoose süstitud üksnes Taanis (0,7 saja inimese kohta ehk varsti üks sajast). Eesti oli 0,19 vaktsiinidoosiga Saksamaa (0,29) ja Portugali (0,26) järel koos Luksemburgi ja Horvaatiaga EL-i esikuuikus.

Pole mõtet end võrrelda hoopis eraldi kategoorias oleva Iisraeliga, kus esimese vaktsiinisüsti on saanud juba ligi 13% elanikke. Iisrael on ikkagi sõjaseisukordadega harjunud riik, mille vaktsineerimise start on pealegi olnud nii kiire, et varsti ollakse sunnitud tempot aeglustama, kui vaktsiini ei saa erakorraliselt juurde osta. Meie võiksime end rahustada teadmisega, et ka EL-i mitte kuuluv väike Island hangib endale vaktsiini EL-i ühishanke kaudu, mitte omaette, sest nii oleks riskantsem ja kallim.

Eesmärk olgu püsida tempolt EL-is esirinnas. Vaktsineerimine on valitsusele tõeline rahva ühtsuse ülesanne.

Aga vaktsineerimistempo poolest EL-is esirinnas püsimine peaks küll olema Eesti riigijuhtide ja tervishoiutegelaste eesmärk. Mida kiiremini jõuame vaktsineerimise abil karjaimmuunsuse tasemele, seda kiiremini saab piirangutest loobuda. Praegu pole täpselt teada, kui suur osa elanikke tuleks selleks vaktsineerida, aga ilmselt ei saa hakkama väiksema osaga kui kaks kolmandikku.

Vaktsineerimise masinavärgi tõhusalt käigus hoidmise raskust ei tasu alahinnata. Juba nüüd, kui kogused on veel väga väikesed, läks 20 doosi vaktsiini „inimliku eksituse” tõttu raisku. Edaspidi, kui kogused on suuremad, on see oht suurem. Samuti ei ole 60–70% vaktsineerituseni jõudmine kommunikatsiooni mõttes lihtne. Loodetavasti pole ükski Eesti poliitik nii vastutustundetu, et hakkab vaktsiiniteemasse pookima poliitilist polariseerimist. Vaktsiinivastaste valeinfo tõrjumise ja inimeste põhjendatud kartustele vastamisega on niigi tükk tegemist. Vaktsineerimine on tõeline rahva ühtsuse ülesanne.