Üks olulisi põhjusi seisneb tahte mandumises. Tavainimene tajub seda ennekõike kahel rindel. Esiteks interneti krõbe hind, millega oleme siin kandis esirinnas. Vähim, mida riik saaks siin regulaatori rollis teha, on astuda samme, mis lubaksid võimalikult paljudel konkureerivatel operaatoritel ligi pääseda „põhivõrgule” ehk kunagise monopoli järglase Telia kaablitele. Näiteks Leedus seda tehti ja hinnad alanesid.

Teine suur probleem on kindla ja kiire interneti puudumine maapiirkondades. Lairibainternet on küll arendatud välja üle Eesti, kuid nn viimase miili väljaehitamine jääb mahtude poolest endiselt naljanumbriks. Tunnustuseks võib öelda, et IT-minister Raul Siem võitles septembris eelarvest maainternetile välja 15 miljonit eurot toetusi. Aga siiani on tuhanded majapidamised silmitsi tõsiasjaga, et isegi kui nad võivad kaabli kulgemist lausa silmaga näha, ei jõua see ikkagi nende majapidamisse.

Valitsusel on siinkohal kaks hooba. Tõhusam regulatsioon tooks hinnad alla ja toimivad toetused viiksid interneti kõikjale.

Aasta lõpus kirjutas Eesti Päevalehes siseministeeriumi nõunik majandusgeograaf Alis Tammur, et maale elama asumise üks suuremaid takistusi on nimelt interneti puudumine. Mobiilsed 4G-võrgud sobivad (väikese koormuse korral) võib-olla veebis surfamiseks, kuid mitte selleks, et ehitada neile üles tänapäeva ettevõte või koguni kodukontor.

Ja nii need maakohad tühjenevad. Rahvastikuministeeriumi viimaste andmete järgi suudab peale suurte tõmbekeskuste suurendada elanike arvu kõigest mõni üksik vald. Ent ometi leidub tegusaid inimesi, kes tahaksid maale uut elu sisse puhuda.

Eesti arengule on niisugune ebaühtlus nii pidur kui ka oht. Niisamuti kammitseme end ise, kui ei taipa, et meie piirkonnas oma (maailma mastaabis) kõrgete palkadega oleks just kõrgtehnoloogia see, mis konkurentsis edu tooks. Korralik internet annab arengule kõigest elementaarse eelduse, aga ilma ei saa üldse.

Valitsusel tuleks kiiresti prioriteet paika seada ja kõrvaldada vähemalt esimesed kitsaskohad. Meie tiigril on veel võimalik ajaloo ees tõendada, et pole paberist.