USAs vallandus sama, mis oli toimunud neli aastat varem – valimised kaotanud demokraatlik partei keeldus selle tunnustamisest ja alustas resistance’i ehk vastupanu, mis kestis kõik järgnevad aastad. 
Kui 2016.a. alanud resistance kulges enamasti rahumeelsete marssidega, siis pidev mobiilsus oli 2020. aastaks vorminud juba kõigeks ülesköetud massi ja piisas ühest mustanahalisest ohvrist, et liikumisest saaks üleriigiline vägivald. 

Ideaalseid presidente pole ja võib tõdeda, et Trumpile sai teha rohkem etteheiteid kui tema eelkäijatele. Küll aga tuleb täna küsida sedagi – kas oli ikka nii vaja kottida Trumpi kõik need neli aastat nagu seda USA ja ka teiste riikide ajakirjandus lakkamatult tegi. Seda lisaks poliitilisele vastutöötamisele kongressis ja osariikides. 

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega