Tegelikult polegi väärt loo jaoks muud vaja, kui koondada tavaelus juhtuv ühe perekonna, õigemini kärgperekonna, ellu, sündmusi pisut võimendades ning segades omavahel reetmise, süü ja suhted.

Ikka juhtub, et mees (Bram) lööb üleaisa ning naine (Fi) satub peale. Järgneb suuremat sorti tüli ja lahkuminek. Ainult et ühiselt soetatud maja asub sündsas rajoonis ning selle hind on tõusnud kordi, kuni kahe ja poole miljoni naelani. Ei tahaks ju sellest lahti saada, saati on lapsed koduga harjunud. Nii otsustatakse linnupesalahenduse kasuks – lapsed elavad majas, endised (juriidiliselt siiski ka praegused, sest lahutust pole toimunud) abikaasad käivad neid kordamööda kantseldamas.

Võib juhtuda sedagi, et läheduses elav Fi märkab ootamatult, et tema majja kolitakse. Kolitakse? Mida põrgut? Ongi põrgu lahti, sest kena ja armas maja on maha müüdud. Ühiselt. Müügilepingul on nii Brami kui Fi allkirjad. No tõesti, mis toimub? Bram, kes võiks asja selgitada, on paraku kadunud, jättes lapsed vavavanema juurde. Ja maja on tõesti müüdud.

Mõistagi kulgeb paralleelselt ka Brami lugu, mida lugeja teab, Fi mitte. Ja temalgi on juhtunud nii ühte kui teist, ja mitte meeldivalt. Pehmelt öeldes on Bram tõsises jamas ja lahendust justkui ei paista.

Ega siin saa palju ära rääkida, aga nii Bram kui Fi on kõrvuni probleemides ja valedemülkas ning vajuvad tasapisi aina sügavamale, sest mõlemal on tumedaid saladusi, mis päevavalgust kardavad. Kusjuures Brami ja Fi teed ristuvad kolmanda persooni kaudu nende enda teadmata.

Loo moraal on lihtne: igal teol on tagajärg. Ainult et tihtipuhku selgub see alles siis, kui tegu tehtud. Mõelda tuleb sedagi, et perekond on üks tervik, mitte kaks eraldi inimest oma nõudmiste, tahtmiste ja soovidega. Ainult et palju tänapäeval ideaalabielusid eksisteerib?