Minu kodulinn Narva on väga kaunis ja armas. Kahju kohe, et ma Tallinnas elades viimasel ajal sinna nii harva satun!

See on ka linn, kus vaadatakse üle õla järele, kui keegi (näiteks mina) räägib kõva häälega eesti keeles. Eks minulgi tekib kohe soov kõneleja juurde astuda ja küsida: „Vabandust, kas te tõesti räägite eesti keeles?”, kui näiteks poes seda haruldust kuulma juhtun.

Võib tunduda üllatav, aga kui ma Tallinnast kodulinna satun, siis tunnen alati puudust eestikeelsest suhtlusest.

Minu lugu on mõnes mõttes tüüpiline Narva noore (ja/või tema vanemate) unistus: vanemad panid mind eestikeelsesse lasteaeda, edasi eestikeelsesse kooli, misjärel kolisin Tallinna õppima ja töötama. Karjäär, mille valiks suur osa narvalasi, kui vaid saaks.

Miks Narvast ära tahetakse? Mida arvab Narva noor ise: mis muudaks Narva taas „seksikaks”?

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega