NÄDAL KOMMENTAARIUMIS: "Püha Jürist" sai EKRE toetajate jaoks üleöö "essuratas"
(194)
Teine suurem teema sel nädalal ei tulnud mitte Toompealt ega isegi Tallinna kesklinnast, mitte vaid sootuks Viljandist, kus mõne nädala eest avati Mati Karmini loodud taies, mis kujutab põhimõtteliselt kujutab legendaarset lauljat Jaak Joalat torus, mida kaunistavad vilkuvad tuled ja kust kostab Joala laulu.
Esmaspäev, 11. jaanuar
Nädal algas uniselt ja Eesti ühiskonnale harjumuspäraselt. Delfi kommenteerijad arutasid homoseksi eripärasid ja eetilisust, arvamusliidrid abieluhääletuse detaile. Selles valguses tuli president Kersti Kaljulaid välja ettepanekuga siduda abieluhääletus valitsuse usaldushääletusega („Kersti Kaljulaid abielureferendumist: minu kompromiss eeldab, et "EI" korral tulevad uued valimised”). Kommenteerijad reageerisid sellele nii ja naa.
... „President on peaaegu et ainuke mõistlik inimene meie riigijuhtide hulgas. Tema mõtteid on alati värskendav lugeda/kuulata, erinevalt suuremast osast meie praegustest Toompeal olijatest, nii koalitsioonist kui ka opositsioonist. Lisaks pole ta minetanud veel ka ühte inimeseksolemise alustaladest - elementaarset empaatiavõimet. Mõjub rahuliku, kuid samas põhimõttekindlana. Hea vaheldus räuskava perekond Helme, tagurlike Reinsalu ja Seedri ning suudmaigutava ja ilma igasuguste põhimõteteta peaministri vahele.”
nii tore on vaadata kui: „kui "põhjalikult" tunneb meite president oma rahvast. No pole siis asjata mööda Eestimaad tuuritatud kui selline mulje on jäänud eestimaalastest. Ta tõsimeeli vist arvab, et mingi osa eestimaalastest on kirjaoskamatud ja ilma igasuguse mõtlemisvõimeta, keda õnnestub veenda et referendumil tuleb abieluteemalisele küsimusele vastates lähtuda eelkõige sellest kas talle Ratas, Helme või Seeder meeldivad. Püha müristus, no oli seda ämbrikolinat nüüd siia otsa veel vaja, nagu veel vähe oleks sellest kolinast. Miks sa ise peale Riigikohtu JAH vastust tagasi ei astunud ja oma nahka turule ei pannud. Olen igati nende poolt, kes ütlevad et president ei tohiks siin puhuda erakorraliste valimiste juttu, see on libe ja kallis tee kui selle valime ja siis ärge mitte unistagegi, et siin üldse mõni valitsus üle 6 kuu vastu peab. Ja mis on see põhjus, miks me vajame erakorralisi valimisi? Kas vähemalt op.juht suudaks selle meile selgeks teha, tunne on küll selline nagu riik hakkaks kohe kohe kildudeks kukkuma või mingi sõda oleks alagamas. Või ehk ongi kiire nende valimistega ja midagi koletut paljastumas kui kohe "õiged" nuppude juurde ei saa. Pidage vastu Valitsus ja Peaminister, mina olen endiselt Teiega.”
Teisipäev, 12. jaanuar
Päev enne oodatud ja kardetud abieluhääletust riigikogus lõi äike üheaegselt ning ootamatult sisse nii Stenbocki majja, Keskerakonna kontorisse kui ka Lähtru mõisa. Kaitsepolitsei töötajad pidasid korruptsioonikahtlusega kinni ärimees Hillar Tederi ja rahandusministri nõuniku Kersti Krachti ning kahtlustus esitati Keskerakonna peasekretärile Mihhail Korbile (vt. Korruptsiooniskandaal Porto Franco ümber: kahtlusalused on teiste seas Mihhail Korb, Hillar Teder ja Kersti Kracht”). Vähesed aimasid neil minutitel kui need uudised tulid, et see skandaal saab lõplikuks ajendiks Jüri Ratase kauaplaanitud põgenemisele Helmete valitsusest.
üksik hääl hundisilmalt: „Kuniks Keskerakond on faktiliselt pankrotis, on nad sunnitud selliste skeemidega tegelema ja vahet pole kas vahele jäävad Kalev Kallo sugused Savisaare-aegsed retsid või Toobali ja Korbi-sarnased noored poisid. Kõige naljakam on see kui nüüd Ratas ja teised parteibossid teevad nägu, et nad ei tea asjast midagi ja kogu asja ajas Korb oma vabast ajast ja vabast tahtest.”
Ööripöö: „Juhuslik või mitte, ei koti antud uudise kontekstis absoluutselt kedagi. Märgiline on hoopis see, et Jürka on vait nagu kult rukkis ja stringiminister ei süüdista kõigis oma hädades ajakirjandust, süvariiki, Bidenit ja EV presidenti vaid mõmiseb üksnes midagi ebamäärast seoses nulltolerantsiga. Ilmselgelt ei küüni EKREIKE kamp Hundisilma vana kavala rebase tasemele, kes kõigile oma vastastele ärtust ära tegi ning KAPO-l on seekord õnnestunud ka vettpidavaid tõendeid koguda. Jürkast peaaegu et kahju, seda talle küll vaja ei olnud. Lähipäevad saavad igal juhul huvitavad olema.”
Kolmapäev, 13. jaanuar
Kolmapäevast päeva oodeti ja kardeti. Oli neid, kelle jaoks pidi see saama säravaks võiduks ning neid kelle arvates oli tegu millegi häbiväärsega. Kuid kõik lõppes tšehhovliku tummstseeniga: Keskerakond hülgas oma koalitsioonikaaslased, jättes need riigikogu saali abieluhääletusele kukalt sügama ja takkatipuks lahkuti ka valitsusest. President Kaljulaid tegi ettepaneku valitsuse moodustamiseks Kaja Kallasele, kes läks kosja Keskerakonnale. EKRE poolehoidjad sajatasid, EKRE vastased juubeldasid. Selline see elu kord on. (Delfi 13.01.2021)
Urru Varroauk: „Meedia ja EKRE-vastaste rõõm on enneaegne. Sest mis muutub? EKRE-meeste puhul on inimesi ärritanud ju eelkõige rumal pläma ja selles müraterroris tuleb meil ka järgmiste aastate vältel elada. Mina küll ei julgeks mürki võtta, et meedia ja ennekõike Delfi jätaks tiražeerimata seda jura, mida kirjutavad nn konservatiivid sotsiaalmeedias, Uutes Uudistes ja mida räägitakse peale lõvišokolaadi ja aknapesuvedeliku manustamist Tre Raadios. Uue valitsuse poliitika jätkab ju vana valitsuse joont, sest ka seni tehti ju Keskerakonna poliitikat, EKRE-laste häältega. No pensionisammas oli ainuke oluline asi, mida väikestel vendadel lasti omasoodu teha. Ühesõnaga ei muutu mitte midagi: aetakse möla ja kõik läheb vanamoodi edasi. Ainuke naljakas moment on see, et Delfi kommentaariumis veel nädala algul kümneid ja sadu masspostitusi teinud EKRE fännide jaoks sai Püha Jürist üleöö essuratas: alles esmaspäeval nad kilkasid kuidas Ratas on „õige eesti mees” ja „maailma parim peaminister” ning nüüd kisavad, et see sama Ratas olla neid petnud ja üldse Keskerakond olla kamp kriminaale. Vähemalt naerda sai, kui sest kriisist muud tolku polnud.”
Siim Kallase vuntsid: „Kaja Kallas ei sobi ei erakonna esimeheks ega peaministriks. Ta on seda korduvalt tõestanud, viimati 2019 valimiste ajal, kui ta lörtsis oma rumala lobisemisega ära Reformierakonna võidu ja maandus oma sõpradega opositsioonis. Reformil on olnud juhtide ja juhtimisega probleeme Ansipi lahkumisest peale, ei Rõivas, Pehkur ega nüüd Kallas pole välja vedanud. Arvestades, et koalitsioonipartnerid on libedad nagu angerjakalad, oleks Reformierakonnal tark mõelda ka tulevikule ja tuua parteisse mõned asisemad inimesed „varjaagidena” juurde. Praegu kukkus kõik kergelt sülle, aga see oli pime õnn. Et poliitikas edu saavutada tuleb tööd teha, mitte õnnele loota ainult.”
Neljapäev, 14. jaanuar
Neljapäevased Eesti ajalehed olid täis prognoose, ennustusi ja analüüse valitsusvahetuse-teemal (vt. nt. Kärt Anvelti, Joosep Tiksi ja Raimo Poomi „Kuidas Keskerakond lahutas abielu EKRE-ga ja leidis armastuse oravatega”). Arvati ja ennustati ka kommentaariumis.
hunn Põlluaas: „Ei saanud lotudest uut Trumpi, nagu ei saanud nende sugulasest Armastuse Saali mehest uut Jaan Tõnissoni. Kui Trumpi ametiaeg algas ja lõppes tulevärgiga, siis kaabulotude lahkumine meenutas seda, et kahele koolilapsele pandi koolis päevikusse kaks ära ja nad tõttasid peale seda poodi krõpse ning limpsi ostma. No ei anna Mart kuidagi Putini mõõtu välja, ehkki DW ajakirjanikule suurustas Mart veel mõni kuu tagasi, et on sama suur poliitik nagu Putin ja vaevalt, et need vorstid ikka ka nii jämedad on nagu Helmed kinnitasid. Muide, perel näivad olevat selle „vorstindusega” mingid väikeste meeste kompleksid, sest sugulasepoiss Peeter kiitles ka Armastuse Saalis politseinikule pika vorstiga. Valitsusest lahkumine kiskus Helmed alasti, tegemist pole alfade ja beetadega, nagu nad ise mõtlevad, vaid kahe kõrtsipoliitikuga. Mäletate ise ehk tudengipõlvest kuidas õllelauda vahel istus mõni viinahaisune keskaealine mees ja hakkas midagi ilma, et keegi nende käest oleks küsinud, riikideülesest maailmavalitsusest, sellest kuidas Afgaanis oli või millest iganes. Põhimõtteliselt on see Helmete tase, mitte Trump või Orban, nagu nad ise näeksid.”
Ülo Nugise kummitus: „Jah, kaabud oma lolli mögaga ja tühja bravuuriga olid muidugi ullikesed ja Isamaa profipatrioodid naljakad, kuid järgi tasuks mõelda ka Kaja Kallasel ja teistel eesti poliitikutel. Praegu kõik hõiskavad, aga iseenesest on mõttekoht. Kui Jüri Ratasel ja teistel keskerakondlastel kukub reetmine nii hästi välja, nagu isakese Savisaarega ja nüüd EKRE ning Isamaaga, siis ei maksa arvata Kaja Kallasel, et tema unistuste valitsuspartner Keskerakond talle esimesel võimalusel selge ei löö. Üldiselt kujundavad inimesed oma arvamuse teiste kohta selle põhjal kuidas keegi oma lubadusi peab ja selle põhjal, mida teevad Ratas ja co võib öelda, et nad midagi väärt ei ole. Nagu ka nende sõna. Kahju Eesti poliitikast- null põhimõtteid, null aateid. Vohab täielik infantiilsus. No miks oli tarvis Keskerakonnal partneritele lubadusi anda rahvaküsitluse kohta? Riigimehelik oleks olnud öelda kohe „ei”, mitte 15-aastaste plikade kombel enne hääletust peitu joosta.”
Reede, 15. jaanuar
Tegelikult jääb kõrvaltvaadates mulje, et kogu eesti rahvas on ammu poliitikast ning koroonast tüdinenud ja vajab puhkust. Käesolev nädal pakkus ka ühe kergema teema, mis ühiskonnas kirgi küttis ja mis polnud kuidagi seotud parteide või poliitikutega. Nimelt avati möödunud aasta lõpus Viljandis mälestussammas Jaak Joalale, kuid selle teostus ei anna inimestele rahu tänase ajani. Viimased uudised räägivad sellest, et linnavõimud otsustasid sootuks skulptor Mati Karmini loodud samba teisaldada. Reedeses LP-s ilmus ajakirjanik Peeter Kormašovi suurem käsitlus sel teemal („Ausammas, mis ei vastanud ootustele. Mis läks Jaak Joala monumendiga valesti?”) Kommenteerijad olid asjas üpris ühel nõul, et Karmini taies ei sobi Joala mälestuse hoidmiseks.
tänulik eesti rahvas: „Tule taevas appi! Kogu kompositsioon on ju selline, et Jaak Joala on võileiva vahele pistetud, millele on lisatud plinkivad tuled ja pidevalt lastakse tema laule. Selle peale tahaks küsida kas skulptuuri tellijad ja eskiisi heakskiitjad on oma elu jooksul mõne monumendi või skulptuuri kõrval üldse seisnud või elu jooksul mõnda kunstimuuseumi külastanud.”
Arusaamatu lugu: „Jääb mulje, et Karmin ei sallinud Joalat. See üllitis oleks nagu narrile püstitatud. Jube! Milleks oli selle mälestusmärgiga nii moodi kiirustada ja miks üldse Viljandis ja veel prügikasti kõrval? Sama lugu on Tallinnas Kerese mälestusmärgiga, peidetud trammipeatuse taha, reklaamplakatitest ümbritsetud. Alati kui möödun , on mul Keresest kahju. Ka tema oli omal ajal väga austatud ja populaarne, kõik jälgisid tema võistlusi.”
Toomiku purgifekaalid: „Häbi on seda nõmedust vaadata, vähe sellest, et Jaaku, kes oli läbi aegade ehk parim ja andekaim eesti laulja mõnitati ja kiusati kadedusest Eestis tema eluajal (esinemiskeeld, „Kremli ööbik” jne), siis jätkatakse suurmehe mõnitamist ka peale tema surma.”
Karminoloogia: „Karmin on kas väsinud või taob täiega haltuurat. Alles püüdis ta Laagrisse mingit roostes kapsamonstrumi maha parseldada, mille rahvas õnneks pekki põtkis. Need diskotuled ja sorri - see Joala meenutas pigem mistahes Viljandi ossikamba staari.”
