Siirdeuurija: energiapööret ei saa teha talupojamõistuse abil

Kliimasõbraliku ühiskonna jaoks ei piisa olemasoleva süsteemi kerge rohelise kastmega ülevalamisest, rõhutab siirdeuurija Laur Kanger.

Tihtilugu räägitakse üksikutest tehnoloogiatest kui hõbekuulist kliimakriisi lahendamiseks – olgu selleks süsiniku püüdmine ja ladestamine, tuumaenergia, elektriautod või midagi muud. Innovatsioon ei tohiks keskenduda ühele tehnoloogiale, vaid süsteemi kui terviku muutmisele, rõhutab Sussexi ülikooli teadur ja Tartu ülikooli kaasprofessor, siirdeuurija Laur Kanger. Arutasime, mida see täpsemalt tähendab ja kuidas saab olemasolevat süsteemi kuuest eri punktist kangutades energiapööret kiirendada.

Te uurite sotsio-tehnilisi süsteeme, mis on keerukam lähenemine võrreldes sellega, et paneme lihtsalt tuulikud püsti ja arvame, et see lahendabki probleemi. Võtame näiteks linnatranspordi: millele tuleb mõelda, et meil oleks roheline transport?

Meie tavakogemuses on enamasti niimoodi, et tuleb mingi uus tehnoloogia, mis hakkab meie käitumist mõjutama, ja kui ilmneb, et see mõju on halb, siis me oleme ilgelt mures. Praegu oleme näiteks jube mures selle pärast, kuidas nutitelefon meie aju mõjutab või kuidas sisepõlemismootoriga auto mõjutab meie emissiooni.

Siirdeuurija ütleb, et tehnoloogia ei mõju üksinda. Tavaliselt on selles komplektis terve hulk lisainnovatsioone, mis mõjutavad, kuidas me ühest kohast teise liigume. Ehk siis ära vaata ainult autot, vaid vaata teedevõrgustikku, kütusetaristut, vaata, milline on ärimudel – miks me liisime iga viie aasta tagant uue auto. Vaata, millised on kütuse maksustamise mudelid, millisel määral toetatakse alternatiivset transporti, milline on auto roll identiteedi väljendamises – minu auto näitab teistele, kes ma olen. Need tegurid kokku moodustavad transpordisüsteemi ja see on esimene asi, mida siirdeuurija vaatab.