Euroopa populism lõikas Trumpist kasu, kuid saab hakkama tematagi

Nelja aasta taguse ajaga võrreldes on tahtmine „Euroopa Trumpi” tiitlile kandideerida vähenenud.

2016. aasta valimised tegid Trumpist etaloni, millega võrrelda teisigi edukaid populiste. Kui populistliku Rahvusrinde juht Marine Le Pen jõudis järgmisel aastal Prantsusmaa presidendivalimiste teise vooru, nimetati teda isegi kodumaal Prantsuse Trumpiks. Muu hulgas tegi Le Pen enne valimisi salapärase visiidi Trumpi New Yorgi pilvelõhkujasse ja Trump avaldas talle kampaania ajal toetust. Itaalia valimistel õnnestus seejärel valitsusse pääseda populistlikul parteil Liiga, mille rändevastast siseministrit Matteo Salvinit hakati kohe nimetama Itaalia Trumpiks. Kaks poliitikut kohtusid põgusalt Trumpi kampaania ajal, ent Salvini korduvad toetusavaldused Trumpile on millegipärast ühepoolseks jäänud. Oma Florida hotellis on Trump võõrustanud Brasiilia Trumpiks nimetatud Jair Bolsonarot. 2018. aastal Brasiilia presidendiks valitud Bolsonaro tunneb võrdluse üle uhkust ja on siiani Trumpi häälekas toetaja, ehkki see pole aidanud Brasiilial vältida USA terase- ja alumiiniumitariife.

Heast Trumpiga läbisaamisest on sisepoliitilist kasu lõiganud eelkõige Poola valitsus, keda premeeriti 2017. aastal USA presidendi visiidiga. Pärast seda on Poola presidendil Andrzej Dudal õnnestunud Trumpiga omaette kohtuda veel neli korda. Poola lootused USA sõjaväebaasi Fort Trump rajamisest pole siiski täitunud.

Üritamisest hoolimata pole Euroopas vilja kandnud ka unistused tõelise „populistide internatsionaali” asutamisest.