Tänavatele veetud okastraat. Mitukümmend tuhat rahvuskaartlast ja eriteenistuste töötajat ringkaitses ümber Kapitooliumi. Niisugune sümboolne pärand jäi Ameerika rahvale 45. presidendi Donald Trumpi nelja-aastasest valitsemisajast.
Kunagi varem pole Ühendriikidel olnud presidenti, kes oma valelikes sõnavõttudes oleks seadnud nii tugevalt kahtluse alla valimisi ja demokraatiat kui sellist.
Seda kõike said tunda ka tema liitlased. Kui Ameerikal on nohu, tabab ülejäänud maailma gripp. Ta nimetas Euroopa Liitu „vastaseks” ja hakkas meid karistama tollimaksudega. Ta mõnitas NATO-liitlasi („Montenegrolased on väga agressiivne rahvas”) ja kuulutas kohe algul, et allianss olevat igand. Tõsi, tegudes ta pigem suurendas NATO idatiiva julgeolekut ja utsitas õigusega liitlasi kaitsekulutusi suurendama, kuid tekkinud ebakindlustunne elab potentsiaalsete vastaste rõõmuks veel aastaid. Vähesed vaenlased suudaksid teha alliansi kõigutamiseks nii palju, kui tegi Trump.
Ja viimaks: ta külvas üle maailma põhjendamatuid pingeid, solvates demokraatlikke riigipäid ja kudistades diktaatoritega, toites populiste ja õõnestades liberaalset maailmakorda. Tõelised saavutused, nagu mitu rahulepingut Lähis-Idas, jäävad selle mürgise kaose varju.
Kogu vaba maailm peaks hingama kergendatult, kui üks lõhestavamaid USA presidente on ametist lahkunud.
Koit
Võimalik, et hetkeks, mil te neid ridu loete, on Joe Biden juba andnud allkirja esimestele määrustele 15-st, millega ta lubas tuua Ameerika tagasi maailma rahvaste perre ja likvideerida kõige ebaõiglasemad otsused, mis ta Donald Trumpilt päranduseks sai.
Taasühinemine Pariisi kliimaleppega ja maailma terviseorganisatsiooni WHO-ga puudutavad kõige rohkem läänemaailma. Sümbolina pole vähem tähtis näiteks teatud islamimaadest pärit inimeste sissesõidukeelu tühistamine.
Ehkki võib loota, et president Bideni ajal võtavad Ameerika Ühendriigid taas sisse oma koha maailma demokraatlike riikide juhina, ei naase me enam Trumpi-eelsesse aega. Kõigepealt avaldab märksa jõulisemat survet rohepöörde vajadus. Samuti jätkab USA karmi liini suhetes Hiinaga. Sellest lähtudes tuleb teha oma valikuid ka meil siin Eestis.
Eeldatavasti hakkab Ühendriikide uus valitsus rahvusvahelistes suhetes üsnagi palju lähtuma reaalpoliitikast. Sellele viitab ka eeldatav valitsuskabineti koosseis, mis on kõige kogenum pärast George W. Bushi aega. Aga kuna demokraatia edendamine on olnud üks USA välispoliitika olulisi suundi, tasub heade suhete nimel kindlustada, et erinevalt paarist viimasest aastast oleksime ka siin õiges paadis.
Ennekõike puudutab see sisepoliitikat ja senise valitsuse solvamiskultuuri minevikku jätmist. Heatahtliku suhtumise oleme saanud avansiks niikuinii. Nelikümmend aastat tagasi võitles Joe Biden kirglikult Baltimaade iseseisvuse eest. Kindlasti pole ta meid unustanud.
