Elas kord üks 26-aastane naine. Naine, keda on peaaegu alati iseloomustanud perfektsionism ja tahe maailma paremaks muuta. Ühelt poolt kiiduväärt omadused, kuid teisalt miski, mis muudab isiksuse haavatavamaks ja hapramaks.

Neli aastat tagasi, pärast bakalaureusekraadi kaitsmist läks ta tööle Eesti ühte juhtivasse haridustemplisse. Algas põnev seiklus täis huvitavaid isiksusi ja toredaid ettevõtmisi, kuid ka mitte väga tänapäevast suhtlus- ja juhtimiskultuuri.

Kus viga näed laita, seal tule ja aita, uskus ta, ning haaras initsiatiivi ja võttis julgelt sõna. Paraku põrkus ta vastu apaatsuse, iganenud arusaamade ja kohati isegi mõnitamise müüri. Kuni lõpuks läks maailmaparandaja selles naises katki.

Tuli ärevus, vastumeelsus töö vastu, tundetus ümbritseva vastu… Perearsti diagnoos – tugev ärevus ja kerge depressioon. Järgnes paar kuud haiguslehel aja maha võtmist, et jälle iseendaks saada. Saabus ka selgus – naine lahkus töölt.

Ent see pole selle loo lõpp.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega