Muutunud on ka Eesti – tusasemaks, endassetõmbunumaks. 
Aga see ei ole ainult COVID-19, mis on inimeste heaolule ja enesetundele laastavalt mõjunud. See on globaalse kurjuse viirus, mis juba enne koroonat oli asunud ühtsustunnet ja koostööd rahvaste vahel ja rahvaste sees nõrgestama. 

Ent kui ei ole koostööd, siis ei ole varsti enam ka tööd. Ja kui ei ole tööd, mis tooks leiva lauale, siis ei ole inimväärset elu. Minu jaoks ei ole valikut, mida teha. Tahan anda endast kõik, et Eestis oleks inimestel hea elada – hea mõelda, hea töötada, hea õppida, hea lapsi kasvatada, hea nautida meie kaunist loodust. 

Tahan näha Eestit taas naeratamas, mitte kulm kipras ja rusikas taskus nurka tõmbumas. Tahan näha Eestit, mis on valla uutele ideedele ja huvitavatele arvamustele, Eestit, mis liigub tulevikku julge, avara ja targa pilguga.