RAAMATUBLOGI: Ükskord politseinik, alati politseinik
Millegipärast on maailmas vähe suuri kirjanikke, kes lpravad krimiromaane tõeliseks kirjanduseks ega pelga muu loomingu kõrval lugejatele ka ses stiilis naudingut pakkuda. Kusjuures nende raamatud saab liigitada kahtluseta väärtkrimkadeks.
Friedrich Dürrenmatt näiteks on üleilma tuntud kui suurepärane näitekirjanik, ent avaldas ka kolm aplausi väärt krimiromaani, mida nende sügavuse tõttu tavakrimkadeks kindlasti pidada ei saa. Või siis Hansjörg Schneider... Ta on kirjutanud hulga proosat, näidendeid, ühe ooperilibreto ja krimisarja, kus juhtumeid lahendab planeedi üks sümpaatsemaid komissare Peter Hunkler. Kusjuures nii Dürrenmatt kui Schneider on šveitslased ja tundub, et seal juustumaal ei vaadata krimkade loojatele viltu.
Igaühel oma saatus, millega ollakse seotud igavesti. Hunkler on pensionil ja tahab nüüdsest kõige enam välikohvikuks muutunud kioski ees rahus oma hommikust kohvi juua, aga eks sa proovi, kui kohale tormab musta riietunud naine ja hõikab: „Politsei! Politsei!”
„Pole siin,” pomiseb Hunkler. „Mina pole enam politseist.”
„Ükskord politseinik, alati politseinik,” ütleb Otto. „Lõpeta tukastamine. Töö ootab.”
Seal allpool lebab üks surnud mees, pealuu sisse löödud. Müüri najal. Seal, kus rohi kasvab. Hunkler tunneb surnud meest, ajakirjanikku ja kunstikriitikut, kelle suhu on topitud rohututt ja jalgevahel kaks petangikuuli. Kolmas kuul, millega ta ilmselt tapeti, oli kadunud.
Hunkler on paraku ameti ohver. Ta ei tea isegi, miks võttis tapetu kaelast amuleti – Raudristi – ja miks ta üldse surnut vaatama läks.
„Miks oli tal ikka veel tegemist laipadega? Kas asi oli tema elukutses, mis teda kohustas mõrva ja tapmist lahendama? Või oli ta juba sünnist saadik flöödimängija Mulla-Madise sugulane, kes elavatele surmamarssi puhus? Miks oli ta tulnud mõttele Erkani juures kohvi juua? Ta oleks piisavalt vara Schmidingeri kurvast lõpust teada saanud ajalehest või raadiost. Aga ei, ta pidi olema kohapeal ja laiba sissevajunud näkku vaatama. Ja taskus oli tal see neetud Raudrist.”
Hunkler teab täpselt, mida tegema peab. Ta põgeneb. Istub autosse ja kihutab oma Alsace’i koju, kalli Hedwigi, looduse, hea veini ja toidu manu. Ent mõrvajuhtum ei jäta teda maha.
Šveitslased ise peavad Hunklerit planeedi sümpaatseimaks politseikomissariks, kel on palju ühiseid jooni legendaarsete Wallanderi, Maigret’ ja Ven Veetereniga – ja selles on neil üsna õigus. Ning Hunkleri lugusid ei nimeta šveitslased krimkadeks ega paiguta ühtegi žanrisse, sest need on autonoomsed, lihtsalt Hunkleri lood, mis pole masstoodang, vaid rätsepaülikond.
